Artist ja Ööliblikas

Max kõndis juba kümnendat ringi ümber voodite. Teist õhtut järjest. Kas Max päevasel ajal ka ringi jalutas, Kris ei teadnud, sest ta oli terve päeva maha maganud. „Sa kulutad sedasi vaiba sisse augu,“ soigus Kris, kuid tema sõnad olid kurtidele kõrvadele. Voodid olid kokku lükatud ja Kris lamas ristseliti üle asemete, käed-jalad laiali nagu meritähel. Tema ümber vedelesid riided ja jalanõud segamini toiduainetega. Seina ääres mängis vaikselt pisike raadio. Max peatus, jäi korraks laulu kuulama ning vahetas siis raadiojaama. „Hei, mulle meeldis see lugu!“ hüüdis Kris ja pööras nupu tagasi eelmisele kanalile. Lõõritades kaasa kurvale popp-laulule kaotatud armastusest, tegi ta voodi peal hüpeldes keerulisi tantsusamme ning vehkis kaela ümber mässinud erksinise suleboaga hoogsalt laulu taktis. „Kris...“ ütles Max. Ei mingit vastust. Kõnetatu oli vajunud sügavale muusika lummusesse. „Kris!“ karjus Max nii kõvasti kui suutis. „Ah?“ ärkas Kris. "Minuga räägid või?" Ei, seinaga rä...

„Ma juba andsin allkirja." Max vaatas hotelli valvelaua taga seisvale neiule sügavalt silma ja naeratas laialt. Administraator sattus korraks segadusse, vaatas paberit, mille allkirjalahtris polnud kriipsugi, punastas ja noogutas. „Jah, muidugi andsite,“ vastas ta. „Palun vabandust.“ „Pole hullu,“ sõnas Max endiselt naeratades. Ta pöördus minekule, kuid tuli kohe laua juurde tagasi. „Ah jaa, peaaegu oleks meelest läinud! Paluks meid mitte segada. Me tuleme ja ütleme ise, kui midagi vajame.“ Neiu noogutas masinlikult, silmis klaasistunud pilk. Tahtmatult tõmblev nimetissõrm toksis arvuti klaviatuuril tühiku klahvi. Tundus, et selleks korraks oli tema tööpäev läbi saanud.  Räsitud välimusega seltskond kõndis mööda kitsast koridori, otsides õige numbriga tuba . Valgete päevatekkidega kaetud laiad voodid, pehme vaip ja puhtusest säravad seinad olid midagi sellist, mida nad polnud enam ammu näinud. Või siiski – Lily oli veetnud öid oma klientidega sarnastes tubades, kuid ta pidi alati ...

Illustratsiooni autor: https://instagram.com/katboon_?igshid=YmMyMTA2M2Y= Tee ääres hääletav musta kapuutsiga vikatimehele sarnanev kogu mõjus autojuhtidele üpris hirmutavalt.  Enamus neist vajutas gaasi põhja ja mõni lõi koguni risti ette. Õnneks triivisid pilved peagi uuesti päikese ette ja Lily lükkas jubeda mantli seljast. Miniseelik, sukad ja sügava dekolteega pluus tõmbasid nii hästi tähelepanu, et juba järgmine möödasõitev auto pidurdas järsult, paisates üles halli tolmupilve. Samal ajal, kui Lily esiistmele juhi kõrvale istus, tormasid Max ja Kris teeäärsest kraavist välja ning pugesid tagaistmele. „Sõidad linna?“ küsis Lily magusalt naeratades, püüdes näost ära vajunud autojuhi mõtteid soovimatutelt kaasreisijatelt kõrvale juhtida. Rooli taga istuv kiilaspäine vuntsidega härra, kelle lihavasse näkku oli pitseeritud üle töötanud firmajuhi märk, mühatas nõusolevalt. Mehe riided olid silmnähtavalt uued, nagu ka tema kallis auto ja uhke käekell. Tõenäoliselt oli ta...

See polnud traktor ega piimaauto. Kõige rohkem sarnanes hiiglaslik roosteplekiline monstrum soomustatud kombainile. Sõiduk seisis keset hoovi, mootor hirmuäratavalt valjusti urisemas. Kris  kartis, et see rauakolakas võib iga hetk õhku lennata, kuid ronis siiski kuulekalt masina metallist kõhtu. Maxi näoilmet vaadates võis arvata, et see, kelle või mille eest nad põgenema pidid, oli tunduvalt hullem kui plahvatusohtlik sõiduvahend.  „Päikeselistel päevadel võib taolisest asjandusest päris palju kasu olla,“ kiitis Lily monstrumi sisemust hindavalt uurides. See oli seestpoolt palju avaram, kui väljast vaadates tundus. Kris kössitas kabiini tagumises nurgas, seljakott süles. Kotisuust rippusid väljad roosad jänesekõrvad Max sikutas paaniliselt juhtkange ja vajutas nuppe. Ta oli elu jooksul igasuguseid masinaid juhtinud, aga sellist nägi Max esimest korda. Tundus, nagu oleks hirmust hullunud maakas sõiduvahendi kokku keevitanud vana soomuki vrakist, kõigist kättejuhtuvatest masina...

„Siin on veel keegi,“ olid esimesed sõnad, mida Kris kohe pärast ärkamist ütles. „Ma kuulsin öösel kellegi samme.“ Kris oli näost kaame ja silmaalused mustendasid nagu surnuist üles tõusnul. „Max läks õue. Küllap sa teda kuulsidki,“ vastas Lily, tuhnides samal ajal Maxi mantli taskutes. Ta leidis sealt oma kadunud kõrvarõngad, sõrmused ja tulemasina. „Värdjast kleptomaan,“ siunas vampiiritar endamisi. „See polnud sinule mõeldud,“ lisas ta kiiresti. „Jah, ma tean, kellest sa räägid,“ vastas Kris äraolevalt. „Aga ma kuulsin neid samme öösel, kui Max oli toas, koos sinuga. Usu mind, siin on veel keegi.“ „No ja siis?“ küsis Lily. „Max tahtiski kellelegi etendust anda. Tegi endale esinemismeigi ja puha.“  „Sulle see muidugi korda ei lähe ja Maxile samuti mitte,“ nõustus Kris. „Te olete ju surematud. Mina pole.“ Viimaseid sõnu lausudes heitis ta kõhuli maha ja kobas kätega mööda põrandat. „Eile oli siin diivan ja diivani all üks sigaret. Nüüd pole diivanit ega sigaretti. Oled...

Õhtu saabudes oli Kris varakult uinunud, kaisus suur roosa jänes. Ta oli selle leidnud samalt voodilt, millel nüüd reisiväsimust välja puhkas. Tema vend valvas endiselt oma südamedaami und. Kohe, kui Lily üles ärkas, kummardus Max naise näo kohale ja kallutas pead, nii et tema kael vampiiri nägemisulatusse jäi.  „Ei, mitte nii,“ tõrjus Lily meest endast eemale. „Otsime privaatsema koha.“ „Kris magab. Ta ei kuule midagi,“ sosistas Max. „Tema unega võib isegi raketirünnaku rahulikult maha magada.“ Lily otsis pilguga sobivat eset piinamismängu alustamiseks. Midagi teravat... Nööpinud Maxi särgiesise lahti, võttis Lily terasküünisega sõrmest kinni ning tõmbas mehe rinnale pika erkpunase haava.  Aeglaselt ja õrritavalt limpsis ta nahale immitsevaid verepiisku, kiusates nõnda nii Maxi kui iseennast. Iga järgmine lõige tuli eelmisest sügavam. Seda magusvalusat tunnet, mis Maxi keha läbistas, ei saanud võrrelda inimliku ihaga. Ta polnud veel kunagi ühegi naisega midagi nii võimsat kog...

Majas, mille juurde Lily, Max ja Kris vastu hommikut jõudsid, polnud kedagi külalisi vastu võtmas. Aknad olid pimedad, uksed lukustamata ja toad tühjad. Köögilaual vedeles taldrik pooleldi söödud toiduga ning põrandale kukkunud asju polnud keegi üles korjanud. Jäi mulje, et keegi oli siit väga kiiresti põgenenud või vägisi minema viidud. Lily tõmbas paksud kardinaid akende ette, sest päike oli kohe tõusmas. Kris piilus ettevaatlikult igasse nurka, justkui kardaks mõnelt mahajäänud asukalt sissetungimise eest pahandada saada. Max trampis uljalt läbi tubade, püüdes olukorrast selget ülevaadet saada. Ta vaatas külmkappi ja sahvrisse ning avastas, et toiduvarusid oli piisavalt, et siia paariks päevaks peatuma jääda. Hommikupäike paitas madalate majade katuseharju, kuid õhk oli endiselt jääkülm ja maapind kaetud valge härmatisega. Max istus elutoa akna alla lükatud tugitoolil, paks vatitekk ümber kõhetu keha, ning valvas. Lily magas diivanil ja Kris oli ennast kerra tõmmanud teise tugitool...

Raudteejaama ooteplatvormil seisis kummaline seltskond. Üks neist, torukübara ja keebiga, sarnanes härrasmehele ajaloolisest filmist, teine oli üleni värviliste rättide sisse mähitud nagu mosleminaine, kolmas kandis hilisest kellaajast hoolimata päikeseprille ning neljas oli selga tõmmanud suure punase dressipluusi ja vahtis oma kaaslasi kokku kroogitud kapuutsi seest suurte silmadega. Lily saabus paariminutilise hilinemisega. Tal olid erkpunased nahast kindad, pikki sihvakaid sääri kattis maani ulatuv kleit, pea ümber oli mässitud oranž sall ja silmi varjasid peegelklaasidega päikeseprillid. Vampiiritar nägi välja nagu tuleleek ja tõmbas magnetina enda peale kõigi möödakäijate pilke.  Max polnud teistele rääkinud, et Ööliblikas temaga kaasa tuleb. Lily oli üllatuskülaline - sama palju oodatud kui kontvõõras pulmalauda. „Ma olen seda punase kleidiga naist kusagil näinud,“ piiksatas Kris kapuutsi seest. „Kas ta...“ „Kuss,“ sosistas Max. Angie avas suu, et valjusti protesteerima hak...

„Liblikas, sulle on külaline!“  Hüüdjaks oli jässaka keha ja lühikeste jalgadega Boss. Ta nägi sihvakate tantsijate keskel välja nagu kääbus haldjariigis. Neidude pilgud pöördusid Lily'le, kes seisis peegli ees ja vahetas nappi sädelevat esinemiskostüümi tavariiete vastu. Kinni tõmbamata kleidiluku vahelt paistsid seljale tätoveeritud hallid liblikatiivad. „Kes ta on?“ küsis Ööliblikas pilku peeglilt pööramata. „Kust mina tean,“ kehitas Boss õlgu. „Vaevalt sa isegi nende nimesid meeles pidada jõuad. No on sihuke lühemat kasvu, kondine, tumedapäine... Niimoodi riides, et kui ta poleks sinu järgi küsinud, oleksin tüübi geibaari ukse taha saatnud.“ „Ei...“ sosistas Lily. Tema kahvatule palgele ilmus roosa õhetus. „Ütle talle, et ma kohe tulen!“ Suleboade ja sädelevate stringidega neiud hakkasid omavahel sosistama ja valjusti lõkerdama. Lily korrastas rutuga niigi perfektset meiki ja tõmbas kleidiluku kinni, peites nõnda liblikatiivad.  Max on kõigest järjekordne klient, veenis L...

"Said ka aega läbi astuda,“ sõnas Sid tusaselt. Ta ei vaevunud isegi pilku tõstma, et vaadata, kuidas Max pärani löödud välisukse juures staaritsevalt poseeris nagu päevakangelane. Näljast nõrkenud Angie ei jaksanud Maxi millegagi visata, kuigi oleks seda väga soovinud. Kris oli ametis hiiglasliku seinamaalingu joonistamisega. Ta üritas teha autoportreed, kasutades selleks põrandaalusest keldrist leitud iidvanu moose. Max tundis sügavat kahetsust, et nad pidid taolise kunstiteose varsti maha jätma. Paraku oli see kujunenud traditsiooniks – igas linnas, kus nad etendusi andsid, suri Max kangelaslikku surma ning Kris jättis ajutiseks elukohaks olnud ruumi seinale joonistuse ühest oma pereliikmest. Eelmises kodus joonistas ta Angie, üle-eelmises Maxi, üle-üle-eelmises Sidi ja enne seda iseennast. Nüüd hakkas ring jälle otsast peale. „Ära kiirusta, Kris,“ ütles Max, pööramata Sidi sõnadele vähimatki tähelepanu. „Me ei lahku veel niipea.“ „Millega sa jälle hakkama said?“ küsis An...