214. Põgenemisplaan

Erika, Kris ja Jim istusid kolmekesi tühjas kohvikus ümber baarileti. Polnud külastajaid, polnud raha, kogu elu oli veeremas kuristikku.

„Kui palju surnuid, kui palju ellujäänuid?" küsis Kris. "Ma olen uudiste lugemisest ammu loobunud.“

„Läinud on paljud. Alles jäid ainult ajakirjanikud. Keegi peab ju värskeid uudiseid kirjutama,“ vastas Erika. „Sa ütled, et tead midagi viiruse kohta?“

Kris noogutas. „Max teab rohkem. Ta ei lubanud mul rääkida, aga...“

„Räägi," lõikas Erika vahele.

„Sid tegi viiruse, mis hävitab kõik tavalised, ilma võimeteta inimesed.“ Kris vaatas Erikat ning lisas: „Sa oled elus. Järelikult on sul mingid erilised võimed?“ 

„Stellal on ka," vastas Erika. "Lapse võimed on küsitavad. Võimalus viiskümmend-viiskümmend. Me ei tea doonori kohta eriti midagi peale välimuse ja tervisliku seisundi oma panuse andmise hetkel.“

Kuidas sina ja su vend olite Sidiga seotud? küsis Jim. Olles oma tütre lapseröövlitele kaotanud, tekitas Sidi nime mainimine Jimis tugevaid emotsioone. Kris tahtis juba vastama hakata, kuid siis tuli talle meelde, et peab küsimuse enne Erikale edastama, sest ta ei kuulnud Jimi mõtteid.

„Ma vihkan seda, et teil on mingi telepaatiline side,“ urises Erika. „Te olete täielikud vastandid ja ometi sobite omavahel ideaalselt.“

Kris köhatas korralekutsuvalt. „Ma olen juba hõivatud, nii et palun, Erika... Ja sina ka, Jim! Igatahes...“ Ta hingas sügavalt sisse ja välja ning avaldas kogu tõe enda, Sidi ning Maxi kohta, mahutades pika loo kolme pikka lausesse.

„Nii et ma kannan endaga edasi ülimalt halbu geene,“ lõpetas Kris jutu kramplikult naeratades. Jim oli üritanud huultelt lugeda nii palju kui võimalik, kuid andis umbes poole jutustamise pealt alla ja andis Erikale märku, et ta viipekeeles tõlgiks. Kris rääkis kiiresti ja žestikuleerides, nii et poole jutust võis kehakeelest välja lugeda, aga Jim soovis seekord siiski detaile teada.

Järelikult on tavaliste inimeste jaoks ainus ellujäämisvõimalus sellest maailmast lahkumine, lausus Jim oma mõtetes. Kris kordas öeldut automaatselt nagu sünkroontõlge. Taibanud öeldu mõtet, jäi ta Jimile kulmu kortsutades otsa vaatama. „Sa pole sellest maailmast, ega ju?“

Jim raputas pead. Ma tulin sealt, kust sinagi.

„Aga seda maailma pole ju enam. Kõik algas otsast peale," jäi Kris oma teadmistele kindlaks.

Sinu jaoks algas, vastas Jim. Mina jäin sinna. Ja tulin hiljem järgi.

„Nii et see polnudki taaskäivitus, vaid...“

Uue maailma loomine. Te astusite ümber uude maailma. Kõik korraga. Ja saite uue elu, uued mälestused ja nõnda edasi. Mina tulin traditsioonilisel viisil. Tead küll.

„Hea käitumise eest vabanemise lugu...“

...oli tõlgendamise küsimus. Ma ei valetanud, kuid ei rääkinud kogu tõde. See on pikem lugu.

Erika vaatas meestele kordamööda otsa. „Millest ma ilma olen jäänud? Rääkige mulle ka.“

Kris vaatas küsivalt Jimi poole. Saanud lubava noogutuse, jutustas Kris, kuidas tema ja Jim olid kunagi elanud maailmalõpus. Keset vanarauda, liiva ja prügihunnikuid.

„Minge tagasi,“ ütles Erika. „Korjake kokku kõik lähedased ja minge. Ega seal hullem ikka saa olla kui siin.“

„Aga sina ja Stella?“ küsis Kris.

Erika vastas küsimusele küsimusega: „Kas te võtate meid kaasa?“

„Muidugi!" hüüdis Kris. "Sinu ja Stella lapse elu on ohus.“

„Ma pean Stellaga rääkima," ütles Erika ebalevalt. Nii tähtsaid otsuseid ei saanud üksi vastu võtta. "Oled sa kindel, et me satuksime just sinna maailma?“

„Ma ei tea..." hakkas Kris kahtlema. "Jim, kas sa suutsid rännates sihtkohta valida?“

Erika tõlkis Krisi küsimuse viipekeelde.

Suutsin, vastas Jim. Võin nii palju öelda, et maailmalõpp oli valikutest parim. Teistest maailmadest tuli väga kiiresti põgeneda, kui tahtsid ellu jääda.

Krisile meenus, mis Inglisilma ja lastega ühes maailmas röövretkel käies juhtus. Ta noogutas.

„Võtame siis riski ja lähme?" küsis Kris.

„Räägi oma naisukese, venna ja teiste lähedastega kõik ilusti läbi," soovitas Erika. "Äkki nad ei taha tulla.“

„Jah, muidugi..." nõustus Kris. Tema õhin vaibys ja asendus mõtlikkusega. "Lily tuleb, sest meie laps pidi tavalisena sündima. Lapsi on kaks. Äkki on mõlemad tavalised. Isegi, kui ainult üks on tavaline, ei tahaks me temast ilma jääda," arutles ta. Pärast lühikest pausi lisas Kris: „Maxi elukaaslane olevat samuti tavaline, kuigi üritab nõidusega tegeleda ja räägib kummitustega. Ju see on siis tavaline..."

Erika laiutas käsi, öeldes: „No näe. Sul koguneb juba paras seltskond.“

„Jah... Neid inimesi on palju, keda kaasa võtta tahaks," nõustus Kris. "Loodan, et nad ikka tulevad ka."

Saabunud vaikushetke ajal kogus Kris Jimi mõtetest vajalikku infot. 

Jimil oli portaalivile endiselt alles. Kris kaotas enda oma kuskile apokalüptilisse segadikku juba mitu aastat tagasi.

„Jim, kas sulle ikka sobib see plaan?" küsis Kris igaks juhuks üle. "Tahad sa meid tagasi viia?“

Kuna küsimus oli esitatud sõnu selgelt välja hääldades, ei pidanud Erika enam tõlkima. Jim nõjatus seljaga vastu baarileti serva ja kehitas õlgu.

Surm siin või maailma lõpus. Minu vanuses pole enam erilist vahet, ütles ta. Jah, ma aitan teid.

„Aitäh!“ õhkas Kris ülima emotsionaalsusega. Ta oleks hea meelega Jimi kallistanud, kuid aukartus endast tunduvalt vanema inimese ees hoidis teda tagasi.

Vara veel tänada. Äkki on seal praegu palju hullem kui siin, mõtles Jim vaevumärgatavalt muiates. Ma ei tea, kas mu õhulaev on enam alles...

„Sul oli õhulaev?“ imestas Kris. "Minu ajal polnud veel ühtegi."

Jah, oli. Ise tegin. Kõigest, mis kätte juhtus, vastas Jim. Oota, kuni seda näed. Sa kindlasti üllatud.

Kris ei saanud enam millestki aru. "Mis üllatus? Mulle ei meeldi üllatused."

Jim muigas jälle. Ta blokeeris Krisi pilgu eest kõik oma mõtted, et üllatusmomenti mitte ära rikkuda.