76. Teisikud
Koht, kuhu vilet puhunud habemik koos oma reisikaaslastega jõudis, polnud esmapilgul sugugi sarnane taevale ega põrgule. Nad sõitsid uhke välimusega maja ette, mille lai trepp võttis enda alla arvestatava osa õuealast. Kris väljus autost esimesena. Kui temaga midagi halba ei juhtunud, julges ka Lily koos lastega välja tulla. Auto haihtus koos selles istunud maotaltsutajaga uuesti õhku ning jättis perekonna keset täiesti tundmata kohta ilma vähimagi võimaluseta tagasiteeks. „Kris...“ alustas Lily, hääles etteheide ja paanika, kuid kõnetatu tõstis sõrme suule. „Oota natuke, enne kui sa mu ära tapad. Lähme vaatame, kas selle maja uksed on lahti. Äkki leidub seal keegi, kes meid aidata oskab.“ „Mida sa talle öelda kavatsed?“ küsis Lily tema kannul joostes, Emma süles. „Et me oleme kamp hulle teisest dimensioonist, kes tulid otsima üht surnud meest?“ „Just nimelt,“ nõustus Kris. Ta oleks äärepealt komistanud jalgade ümber ringi siblivate rottide otsa. Rotipoiss pidi alati kõigist ette torm...