262. Kodutu rott ja tapjarobotid
Terav küünarnukihoop ribide vahele sundis Maxi ärkama. "Mis on? Kas ma norskasin?" pomises Max silmi avamata. Ta tundis ennast süüdi, teadmata isegi, mille pärast. Viimasel ajal oli Max nii sageli Regina käest pahandada saanud, et ta ei julgenud enam valjusti hingatagi, kartes oma naist ärritada. "Sa sonisid jälle temast," vastas Regina. "No anna andeks," lausus Max ennast külili keerates, et kaasat kaissu võtta, kuid Regina tõmbus temast eemale ja jätkas: "Miks sa teda üles ei otsi, kui nii väga igatsed? Mina olen su jaoks kõigest aseaine, lohutusauhind." Selline jutt oli midagi uut. "Mida sa ajad?" torises Max kulmu kortsutades. "Jää magama! Homme on pikk päev." "Käsutada sa oskad..." vastas Regina. Tundus, et Maxi vastus lisas ainult õli tulle. "Kallis, palun rahune," üritas Max uuesti. "Ma armastan sind. Päriselt, väga palju. Eriti siis, kui sa magad. Sa oled magades väga ilus." "Ah mi...