235. Nagu elavate surnute öö
See polnudki uni. Pärast kõiki kaotusi saabus viimaks ometi põhjus rõõmustamiseks. Julia oli tagasi. Elus, terve ja märgatavalt ümaram kui varem. Päikesetõus polnudki surnud ning Bob samuti mitte. Ainus, kes ei rõõmustanud, oli kass. Ta ajas küüru selga ja tervitas koera valju sisinaga. "Kus te ometi olite nii kaua?" küsis Kris Julia ümbert kinni haarates, sest ta teadis, et Päikesetõus polnud kuigi suur kallistaja. "Vahepeal on palju asju juhtunud..." hakkas Kris jutustama ning märkas alles siis kasutütre paisunud kõhtu. Ta oli selle asjaolu juba unustada jõudnud. "Julia, kas sul tulevad kaksikud? Päikesetõus, sa tead paremini. Kas me saame tsirkusesse kümme last kokku?" "Püha taevas, Kris, jää ometi vait," oigas Max. Ta astus kaitvalt Julia ette, et keegi rohkem teda tüüdata ei saaks. Julia nägi üsna väsinud välja. Väsinud, aga õnnelik Maxiga taaskohtumise üle. Max vähemalt arvas, et Julia oli õnnelik, sest miski tundus olevat valesti ja kuid...