147. Pühamehe hommik

Oli hommikupalvuse aeg. Sid istus söögilaua taga, taldrikul poolik vorstivõileib ja tassis auramas kuum kohv. Ta lehitses pühakirja ning hammustas võileiba. Sid tundis, et ta vajas oma plaanide jaoks õigustust. See, mida Sid teha tahtis, ei tohtinud kõlada tema enese mõttena, vaid osakesena suuremast plaanist, ettemääratusest. Kuigi Sid kuulutas iga pühapäeva hommikul kõigile kuulajatele, et Jumal on olemas, ei uskunud ta tegelikult taevase vanamehe olemasolusse. Maaisand oli kindlalt olemas ning parkis ennast tema tagahoovis. Kes aga vastutas kõigi eksinute olemasolu eest? Kas üldse keegi vastutas või olid nad siia maailma tekkinud juhuslikult? Loogika ütles, et juhuseid polnud olemas. Kõigel oli mingi põhjus. Nii jõudiski Sid ringiga tagasi samasse punkt. Miks eksinute rass eksisteeris? Mis põhjusel neid vaja läks?

Üks asi oli kindel: eksinud seisid toiduahelas kõrgemal kohal kui tavainimesed. Eksinute kasutamine tavainimeste tööriistadena lõppes alati katastroofiga. Probleemile tuli läheneda teise nurga alt ja kõrvaldada üleliigsed elemendid - tavainimesed.

Angie hiilis jalgade sahinal kööki, käes tühjad taldrikud, mis olid toodud Päikesetõusu telgist. See tüüp ei suvatsenud isegi oma nõusid pesema tulla. Passis telgi ees, pissitas kutsikat ja mängis kitarri või suupilli. Aeg-ajalt käis Päikesetõus peenramaade juures ning pani kasvama kõik, mis vähegi kasvada sai. Isegi apelsiniseemet ei tohtinud maha sülitada, sest Päikesetõus muutis selle viljakandvaks puuks. Sid tundis, et kui nii jätkub, siis on tal varsti kiriku taga ehtne džungel koos ahvidega.

"Sul jäi tänahommikune palvus pidamata," ühmas Sid. "Söönud oled midagi?"

Angie noogutas, istus laua taha, pani käed kokku ja hakkas omaette pomisema. Just nagu robot või elav nukk, mitte inimene. Ometi oli Sid kuulnud teda Päikesetõusuga vabalt rääkimas ja isegi naermas. 

"Angie!"

Naine katkestas palvetamise ja tõstis pea. Sid vaatas tema silmadesse, mis tundusid kõhnas kolmnurkses näos ebaloomulikult suurtena, just nagu tulnukal. Ta nägi sügaval silmade põhjas varjatud sädet. Angie ei tahtnud enam surnuks nälgida. See naine oli oma elule mõtte leidnud.

Töö vajas kirikus endiselt tegemist ja Sid ei kavatsenudki kõike enda õlule võtta. Mida iganes Angie endale ette kujutas, ta pidi jääma siia, tema juurde.

"Mine anna rottidele süüa!" käsutas Sid ning vaatas rahuldustundega, kuidas ta õde kuulekalt käsku täitma läks. Tasakaal, millest Päikesetõus igal võimalusel jutustama tükkis, oli kenasti paigas. Vähemalt kirikus.

Samal ajal istus Päikesetõus õues telgi ees ja vaatas kella. Tema kell ei näidanud tunde ega minuteid. Kõik, mida Päikesetõus nägema pidi, oli inimsilmale nähtamatu. Kissitades ereda hommikupäikese valguses silmi, mõtles Päikesetõus pingsalt. Veel oli aega, aga mitte igavesti. Kuigi tema siinolek aeglustas kogu protsessi, säilis oht, et Sid oma plaani ühel hetkel siiski ellu viib. Tegutseda tuli tasa ja targu, mõeldes iga sammu hoolikalt ette. Saladus, mida Sid seekord keldris peitis, oli palju ohtlikum kui eelmises maailmas klaasi taga hoitud libliklaps.