109. Maasikaseep
Neljapäev ei maganud, kuigi aeg oli juba hiline. Ta istus väljas telgi ees ja ladus rohu peale laotatud rätikule linnuluid. Telgi taha puuokste küljes laperdas märg pesu. Lõuna ajal oli üks abivajaja tasuks toonud seebitüki. Nüüd lõhnasid kõik pestud riided nagu värsked metsmaasikad. Neljapäev lohutas ennast sellega, et küll lõhn tuule käes aegamööda hajub. Vähemalt oli see vaheldus telgis valitsevale kuivatatud ravimtaimede spetsiifilisele aroomile. Tundus, et Neljapäev püüdis teha midagi plaani või kaardi taolist. Omaette pomisedes asetas ta ühte punkti musta sule ning ütles otsustavalt: "Saagu nii!" "Mida sa nõiud siin?" Päikesetõus jalutas hoovi, pambud käes, kitarr seljas ja koer mõne sammu võrra temast tagapool. Neljapäeva kõrval istunud kass ajas selja küüru, kähises ja jooksis kiiresti telki peitu. Pärast mitut ebaõnnestunud katset oli Lily taibanud, et Bobiga ei tasu tüli norida. Koer lihtsalt vajus oma suure kerega kiitsakale kassile peale ja Bobi paksust...