125. Kloun
"Hei, Jokker!" Bussis ilkunud noormeeste kamp tuli Krisiga samas peatuses maha. Nad kõndisid tema kannul ja üritasid asjatult Krisi tähelepanu püüda.
"Õu, kloun! Tee nalja!" Hüüdele järgnes kokku kägardatud tühi suitsupakk. See ei tabanud valusalt, aga oli alandav. Kris jäi seisma ja pööras ümber. Ta vaatas irvitajatele nii tõsiselt otsa, kui näkku maalitud naeratus seda võimaldas.
"Nalja?" kordas Kris. "Millist nalja te soovite? Palavat, tulist või lausa põletavat?"
See lause kutsus esile valju naerupahvaku. Küll aga kadus narrijate naljatuju kiiresti, kui nad avastasid, et riided nende naha külge sulama hakkasid. Kris otsis mahukast õlakotist välja veepudeli, jõi selle peaaegu ühe sõõmuga tühjaks ning jätkas teekonda, jättes elusalt küpsevad noorukid karjuma ja asfaldil püherdama. Tõenäoliselt kutsus mõni möödakäija noormeestele kiirabi ning neil tuli paar järgnevat kuud mööda saata sidemetesse seotuna. Nemad pääsesid veel kergelt. Kris oli ka hullemaid asju teinud, siis kui pealtnägijaid läheduses ei viibinud.
Sünnipäev sarnanes kõigile eelnenutele. Kari väsimatuid lapsi keset päeva ringi ronimas ja karjumas, just nagu oleks neid iga päev hommikust õhtuni puuris kinni hoitud. Kris tegi oma leivanumbri, puhudes sünnipäevalapse tordil küünlad põlema, et õnnelik kangelanna need uuesti ära puhuda saaks. Kuue aastane, peaaegu kooliealine. Ta tundus kuidagi tuttav, kuid Kris ei suutnud meenutada, kuskohas oli tüdrukut varem näinud. Kui tuli aeg näomaalingute tegemiseks, ronis tüdruk järjekorrast ette, kasutades ära sünnipäevalapse eesõigust.
"Tee mulle jänese nägu," andis tüdruk käsu kätte. Kui Kris maalingut tegema hakkas, kõlgutas tüdruk jalgu ja laulis vaikselt: "Ratatataa, ratatataa..." Kris oleks peaaegu värvid käest pillanud. Selle tüdruku matuseid nägi ta alles hiljuti unes. Laps kandis seljas laigulist mundrit ja tal oli peas kuulihaav. Varasemates unenägudes käis noor neiu ringi jänese näomaalinguga, sihtis teisi endavanuseid raske automaadiga, mida kahe käega vaevu üles tõsta jõudis, ning laulis: "Ratatataa, ratatataa..."
Kris kogus ennast kiiresti ja ütles: "Ole nüüd natuke aega tasa, ma joonistan sulle jänese hambad." Tüdruk jäigi vait ja lasi klounil maalimistöö lõpuni viia. Kohe, kui nägu valmis sai, jooksis ta ema juurde oma uut välimust näitama. Ema oli noor, tõenäoliselt teismelisena sünnitanud. Ta sarnanes Lily'le ja oleks vabalt võinud olla tema noorem õde. Kuigi naine kandis seljas pidulikku helesinist kleiti, nägi Kris vaimusilmas pilti nii emast kui tütrest laigulistes riietes.
"Ma tahan olla kaelkirjak!" hüüdis järgmine näomaalingu soovija, äratades klouni mõtetest. Kris lülitas ennast ümber töörežiimile ja tegi üllatunud näo: "Kaelkirjak? Kuidas ma su kaela pikaks saan? Kas kutsume elevandi venitama?" Lapsed naersid, sest klouni naljade üle pidi naerma ka siis, kui need polnud tegelikult eriti naljakad. Kolm tundi möödusid kiiresti ja peo lõpuks tundis Kris ennast rampväsinuna, nagu oleks vähemalt kaheksa tundi järjest rasket füülisist tööd teinud.
Lily ja Ella jõudsid kohale pooletunnise hilinemisega.
"Me eksisime ära," vabandas Lily. "Sa näed välja, nagu oleksid lapsed sind poksikotina kasutanud."
"Põhimõtteliselt nii oligi," vastas Kris ja viskas raske koti autosse. Ta tõmbas taskust välja kortsunud rahatähe ning pakkus seda Lily'le.
"Ei, teil läheb seda rohkem vaja," vastas Lily. "Mul on ainult hea meel, kui saan Ellaga koos aega veeta."
"Issi, me käisime tädil külas, sest onu magas," jutustas Ella, laskmata Krisil hetkekski hinge tõmmata.
"Nii tore," vastas Kris rooli taha istudes. Ta tõmbas istmete vahelt karbist niiske salvräti ja pühkis klounimeigi näo pealt maha. Autot juhtides oli liigse tähelepanu tõmbamine eluohtlik nii endale kui kaasliiklejatele.
"Ja siis me käisime burgerit söömas ja siis tahtis tädi mu juukseid kammida ja enne seda näitasin..." Lily katkestas lapse jutuvadina, näidates autoaknast paistvat tavalist puud. "Vaata seda!"
"Mina ei näe küll midagi," vastas Ella.
"Seal oli sinine lind, ausõna," kinnitas Lily. Seni, kuni nad linnu üle vaidlesid, tagurdas Kris bussi tänavale ja hakkas sõitma tagasi sinna, kus asus Lily ja Maxi maja.
"Kris, kas sul on esmaspäeval vaba aega?" küsis Lily uitmõtte ajel.
"Mingeid plaane otseselt pole," vastas Kris. "Mis siis?"
Lily ei teadnud, kas Kris näeb selles maailmas tema mõtteid. Ainus võimalus teada saamiseks oli järgi katsetada.
Kui sa mind kuuled, ütle jah, mõtles Lily. Kris noogutas ning piidles naist silmanurgast, püüdes samal ajal tihedas liikluses bussi nii juhtida, et kõik terveks jääksid. Oli laupäeva pärastlõuna ja kõik kihutasid kuhugi.
Ma tahan sinuga rääkida. Kas sulle sobiks esmaspäeval? Lõuna ajal, kui ma töö lõpetan. Las Ella jääb selleks ajaks lasteaeda.
Kris noogutas uuesti. Tema nägu oli nagu üks suur küsimärk, aga küsimuste esitamine oleks äratanud Ella tähelepanu. Kuna Lily ei tahtnud sellest tüdruku kuuldes rääkida, tuli oodata homseni.
Buss peatus värava ees ja Lily ronis välja, Kris kannul. "Ella, palun oota natuke!" hüüdis ta ning sosistas Lily kõrva juurde kummardudes: "Kas Ella sai jälle mingi pahandusega hakkama? Palun ütle, ma ei jõua esmaspäevani oodata."
"Ei," vastas Lily ja patsutas Krisi rahustavalt õlale. "Kõik on korras, ära muretse."
Selline vastus pani Krisi veel rohkem muretsema. Ta saatis naist pilguga, kulm kipras, ja tundis, et tahaks suitsu ette panna, aga praegu polnud selleks aega ega võimalust.
"Issi, tule juba!" hüüdis Ella. "Mul on kõht tühi!"
"Alles sa sõid," pomises Kris omaette ja ronis tagasi bussi juhiistmele. Alles nüüd märkas ta punasele pinnale kleepunud rohelisi salatilehti. Taustaks liblikaplika lakkamatu jutuvadin, sõitis Kris lähimasse söögikohta. Täna võis natuke tähistada, sest Lily ei tahtnud lapsehoidmise eest tasu. Millest ta küll rääkida soovis? Kris oli Lily ja Ella jutuajamist kuulates ära tabanud mõttekillu, mida olematu linnu näitamisega varjata püüti. Ta võis olla narr, aga mitte loll, kuigi paljud seda tema puhul eeldama tükkisid.
"Ella, mida sa täna tädile näitasid?" küsis ta.
"Ei midagi," vastas Ella. "Issi, kas sa tahaksid mulle uut emmet?"
"Süüa tahan," vastas Kris rooli kõvemini pihkudesse surudes. Jälle hakkas see sama jutt pihta, mis oli alanud juba siis, kui Lily lasteaeda tööle tuli. Kusagil alateadvuse sügavas sopis plinkis teadmine, et Ella jutul oli mingi sügavam tähendus, mis seostus kõigi unenägude ja joonistatud piltidega. Selle seletamine oleks kõlanud hullumeelse sonimisena. Kaine mõistusega asjale lähenedes soovis tüdruk, et tema surnud ema tagasi tuleks ja valis välja kõige lähedasema naisterahva, keda teadis - lasteaia kasvataja. Nii oligi. Kõik. Teema lõpp.
"Ella, kas sa jäätist tahad?" küsis Kris vastust juba ette teades.
"Jaa, kärbsejäätist!" hõiskas Ella. Tal oli ükskord kärbes jäätise sisse kukkunud ja seda õnne oli tarvis aeg-ajalt meenutada.
"Prussakamoosiga," vastas Kris ja otsis bussile sobiva parkimiskoha.
Kommentaarid
Postita kommentaar