93. Lastelaat

Kuigi oli pime ja inimesed oleksid pidanud magama, kogunes linnavaremete vahele hulk rahvast. Nad tulid öisele laadale, kus kaubitseti nii inimeste kui asjadega, oskuste ja teadmistega. Lastekaupmehed olid ennast aegsasti paika seadnud, demonstreerides puuridesse vangistatud lapsi.

„See isend oskab tööle panna ükskõik mille!“ hüüdis üks kaupmeestest, nii et tema vali hääl üle kogu platsi kõlas. „Andke lapse kätte näiteks rikkis kell, ta paneb selle uuesti tiksuma!“ 

Pisike inimolend, kellele see imevõime omistati, kössitas puurinurgas ja urises kõigi peale, kes tema poole vaadata julgesid. Teises puuris istus helekollaste lokkidega väike tüdruk. Läbi sassis juuste kumav tõrvikuvalgus andis talle ingelliku välimuse. Ta peitis paljaid varbaid valge öösärgi serva alla, et jahedas öös natukegi sooja saada. Kaupmehe sõnul suutvat see laps see laps ainult tahtejõu abil purustada ükskõik kui tugevad müürid.

„Miks ta siis puuris kinni istub ja seda ei purusta?“ küsis üks tähelepanelik ostleja uudishimulikult vuntse keerutades. Temale kuulus selle maailma suurim rändtsirkus, mille koosseisust valdava enamuse moodustasid laatadelt kokku ostetud lapsed.

„See puur on eriline,“ vastas kaupmees. „Tasuks mul ainult ta siit välja lasta, kui näeksite kõiki müüre pulbriks lagunemas.“

„Aga lase siis,“ nõudis rändtsirkuse omanik. „Ega ma põrsast kotis ostma hakka.“

„Parem mitte,“ vastas kaupmees ja tõstis tõrviku kõrgemale, valgustades ennist varju jäänud puuridesse vangistatud laigulisi mundreid kandvaid lapsi. „Vaadake neid, täiesti uusi isendeid. Üks neist suudaks

üles tõsta kas või selle masina seal,“ ta osutas eemal seisvale raskele soomukile, mida katsid erksavärvilised lillemaalingud. „Ega teisedki kehvemad pole. Nad oskavad...“ Kaupmees ei jõudnud oma lauset lõpetada, sest tema kõri näis nöörivat nähtamatu köis. Ta kähises ja rabeles, muutudes näost üha

punasemaks. Tsirkuseomanik tahtis kaupmeest aidata, kuid põrkas tagasi, nagu oleks teda takistanud nähtamatu sein. Teised kauplejad vaatasid toimuvaid sündmusi vaikides ja kellelgi polnud kahju, sest lastekaubitseja oli nende võimas konkurent, kelle kõrvaldamine tuli ainult kasuks.

„Ma ostsin need lapsed ära,“ ütles tsirkuseomaniku selja taha ilmunud mees, keda esiti klouniks võis pidada tema mustvalge näomaalingu ja värvika riietumisstiili pärast. „Mul on väga kahju, aga te võite mõni teine kord tagasi tulla.“

„Mida kuradit...“ hakkas tsirkuseomanik ütlema, kuid ei saanud rohkem sõnu suust, sest nähtamatu pooja oli ta järgmisena ette võtnud. Kaupmees lamas puuride ees maas, ilmutamata ühtegi elumärki.

„Ma soovitaks teil lahkuda,“ sõnas Kris laialt naeratades. „Noogutage, kui te minuga nõustute.“

Mees noogutas, nii palju kui tema kinni nööritud kael seda teha lubas. Omades suurt hulka erivõimetega lapsi teadis ta, millal oli mõistlikum ellujäämise nimel alla anda.

Olles nähtamatust haardest vabanenud, jooksis tsirkusejuht ummisjalu teda ootava limusiini juurde ja käskis sisse istudes sohvril gaasipedaalile vajutada. Pealtnäha tavaline luksusauto, mis enne apokalüpsise algust oli sõidutanud rikkaid ja ilusaid, sööstis paigalt nagu rakett, tõusis lendu ja kadus silmist.

„Tubli, Emma,“ kiitis Kris oma tütart, kes oli edukalt kasutanud emalt geenidega kaasa saadud oskust nähtamatuks moonduda ja muuta nähtamatuks ka enda seljas ja käes olevad esemed. Emma oli oma ande alles hiljuti avastanud ning otsis rõõmuga uusi võimalusi sellele väljundi leidmiseks. Kris ei teadnudki, kas rohkem rõõmustada või kurvastada, kui plika teda alatasa poolsurnuks ehmatas, ilmudes ootamatult välja kõige ebatõenäolisematest kohtadest.  

Lapsed olid vangistatud neutraliseerivatesse puuridesse. Krisil polnud õrna aimugi, kuidas puure avada. Ta tuhnis palavikuliselt kaupmehe taskutes, üritades leida midagi, mis puuridelt kaitse maha võtaks või lukud avaks.

„Kris, mida sina siin teed?“ 

Tuttavat häält kuuldes reageeris Kris, nagu oleks elektrišoki saanud.

Aeglaselt ümber pöörates nägi ta Sidi koos Lily´ga puuride juures seismas ja tema

tegevust huviga jälgimas. Krisi polnud keeruline ära tunda, kugi ta oli oma näo üleni valgeks võõbanud ning silmaümbrused ja huuled mustaks värvinud. Miimi välimust võis Krisi puhul omamoodi kaubamärgiks pidada. 

"Lily... Elus..." sosistasid Krisi huuled. Vaatepilt, mida ta nägi, ei tahtnud kuidagi mõistusesse ära mahtuda. Naine, keda ta kunagi oli armastanud rohkem kui enda elu, viibis lastelaadal koos mehega, kes Krisi elu järjekindlalt kihva keerata üritas. Kas Sid oli Lily mõistuse hävitanud? Mõjutas teda? Sundis, peksis või ähvardas? Vabatahtlikult ei saanud ta ju Sidiga koos olla pärast kõike, mis oli juhtunud. 

Lapsed raputasid puurivarbasid ja vaatasid paluvalt Krisi, sest neil polnud vähimatki soovi lastekodusse tagasi minna.

Puure hoiab kinni kaupmehe tahtejõud! hüüdis Lily mõttes. Tapa ta, kohe!  

Õnneks oli Kris piisavalt lähedal, et Lily mõtted raadiolainetena kinni püüda. Sid kuulis neid samuti, kuid ei sekkunud toimuvasse ja vaid ootas jalutuskepile toetudes põnevusega, mis edasi juhtuma hakkab. Kaupmees virgus aegamisi ja oigas, ahmides kähinal õhku. Kris tundus ikka veel kahevahel olevat, sest mõte kellegi tapmisest oli talle liialt vastumeelne. Mõtlemisaega polnud enam. Lily sööstis kaupmehe kõri kallale ja näris tema kaelaveenid läbi. Veri purskus kõrge kaarega Sidi valgele ülikonnale, pannes mehe kiiresti taganema, kuid oli juba liiga hilja - ülikonda polnud võimalik päästa. Puurid avanesid kohe, kui kaupmehe hing kehast lahkus. Lapsed tormasid hõisates Lillekese juurde ning hakkasid rüseledes ja üksteise sõrmedele astudes mööda redelit üles ronima. Teised kaubitsejad põrnitsesid tigedalt Krisi ja tema kaaslasi ning üks hõredahambuline vanamees, kes müüs kaelapidi lehmaketi külge aheldatud noori naisi, hüüdis:

„Proovi sa meie kaubaga miskit teha ja sa kahetsed oma allesjäänud elu lõpuni!“

„Päästa meid!“ hüüdis üks naistest. Hüüdja sai vanamehelt piitsaga sellise obaduse vastu pead, et ta üleni verisena maha kukkus. „Veel üks sõna ja sinust saab hakkliha,“ ähvardas vanamees.

Kris oleks meelsasti nad kõik vabaks lasknud, aga ta ei tahtnud riskida Emma ja teiste laste ohutusega. Võitlus kümnekonna kaupmehe ja Sidiga oleks kujunenud tuliseks ja veriseks lahinguks. Suure tõenäosusega langenuks ohvriks ka need, kes päästmist vajasid. 

Lily haaras Krisil varrukast kinni ja küsis: „Kus Emma on?“ 

"Minuga, elus," vastas Kris lühidalt. Ta jooksis Lillekesse ja sõitis minema koos masinatäie eksinutest lastega.

Sid vangutas laitvalt pead ja naksutas keelt. „Lily, miks sul oli vaja seda teha?“ küsis ta. "Sa ju tead, kui raske on praegusel ajal korralikke riideid leida." Läbinäritud kõriga kaupmees voolas aeglaselt verest tühjaks ning tema kolleegid jätkasid oma tööd, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. 

"Lily, palun korista enda järelt," ütles Sid ning jättis vampiiritari koos laibaga laadaplatsile. Ta jalutas rahulikult eemale ja kui pimedus hakkas teda endasse neelama, jäi ta seisma ning pööras ümber. Tavaliselt oli Lily Sidile järgnenud. Tal oli vaja mehega kaasa minna, sest üksinda poleks vampiiritar leidnud koduteed. Seekord nii ei juhtunud. Lily't polnud enam kusagil näha.

"Ise tead," sõnas Sid õlgu kehitades. Ta teadis, et Lily tuleb varem või hiljem teda otsima, sest midagi väga hinnalist, mis vampiiritarile kuulus, oli tema valduses.