91. Kutsumata külalised

“Issi, siin on võõras mees!” hüüdis Emma varahommikul Krisi vasaku kõrva sisse, nii et see lukku läks ja vilistama hakkas. 

„Kes? Mis? Mida?“ Kris vidutas uniselt silmi ja ajas need pärani, nähes enda ees sihvakat noormeest, kes kandis seljas laigulist mundrit, nagu kõik siin baasis. Tema nägu oli kuidagi tuttav, kui välja arvata valugrimass, sest Emma oli teda kõvasti löönud väga hella kohta. Seda tüdrukut ei tohtinud ehmatada.

„Hommikut, Kris,“ ütles noormees kareda häälega ja köhatas. Valu hakkas aegamisi taanduma. „Ma olen Rotipoiss. Harjumatu mind sellisena näha, eks ole?" Ta polnud väga kaua inimkeeles rääkinud ja hääldas sõnu kuidagi puiselt, vaevu arusaadavalt.

„Sa oled... Kasvanud,“ vastas Kris, hoides samal ajal tagasi Emmat, kes oli võtnud uuesti rünnakuasendi.

„Kuidas sul inimeseks muutuda õnnestus?“

„Baas oli täis koostöövalmeid rotte. Nad on nõus moodustama osi minu kehast,“ vastas Rotipoiss ja naeratas. „Lõpuks ometi, pärast kõiki neid aastaid!“ 

„Kas sa rottideks tagasi muutuda ka oskad?“ küsis Emma noormeest umbusklikult põrnitsedes. Ta ei tahtnud kuidagi uskuda, et armas loomake äkki inimese kuju on võtnud. Rotipoiss lagunes laiali näriliste karjaks ning üks neist, keda Emma igapäevaselt oli harjunud nägema, piiksus teistele ärevalt.

Ülejäänud rotid, kes olid tahtnud juba laiali joosta, pöörasid ümber ja tulid tagasi. Juhtrott piiksus veel natuke ning loomad hakkasid üksteise turjale ronima, kuni moodustasid midagi inimesekujulist, mis aegamisi uuesti Rotipoisiks moondus. Natuke rotilikud näojooned muutsid ta ühtaegu inetuks ja huvitavaks. Kris mõtles endamisi, et naise leidmisega Rotipoisil küll muret tekkida ei tohiks. Elukogemused näitasid, et mida kummalisem mees välja nägi, seda rohkem austajannasid tema ümber kogunes. Kahjuks ei kehtinud see reegel Krisi puhul, sest tema omapära ületas hurmavuse piirid ja sammus julgelt hullumeelsusesse. 

„Lahe!“ arvas Emma. „Ma tahaks ka midagi sellist osata.“

„Aga mina tahaks sinu moodi lendama õppida ja nähtamatuks muutuda,“ vastas Rotipoiss moondumise,ajal maha kukkunud riideid uuesti selga tõmmates. „Mis viga, Kris?“ küsis ta. „Sa oled kuidagi näost ära. Raske öö?“

„Minevik ronib unenägudesse,“ vastas Kris ja haigutas laialt. „Mis sa arvad, kas Sid võib ikka veel kusagil läheduses ringi liikuda? Ma nägin plakatit lastelaada kuulutusega, aga see oli üsna vana.“

„Nägid seda unes?“ küsis Rotipoiss mundri nööpide kallal pusides. Kõik need vahepealsed aastad rotina olid pannud teda unustama inimeste elementaarseid oskusi. 

„Plakatit nägin ma eile,“ ütles Kris. Ta kobas mööda põrandat konservipurkide, tühjade plastpudelite, prügi ja tarbeesemete hulgas, kuni leidis pudeli, mille sees leidus joogikõlbulikku vett. Kuuma mootori kõrval magamine ajas higistama.

„Sa peaksid koristama,“ sõnas Rotipoiss. „Siin on ikka päris hull elada.“

„Sa oled nüüd inimene ja sul on käed. Nii et hakka pihta, kui häirib,“ ei jäänud Kris vastust võlgu. Tegelikult häiris praht teda ennast ka, aga ta ei leidnud endas piisavalt jõudu, et kõike läbi sortima hakata ja kütuseks sobivat materjali välja selekteerida. Lihtsam oli võtta iga päev hunnikust endale vajalik asi ja ülejäänu jalaga kõrvale lükata.

„Issi, mul on kõht tühi!“ teatas Emma. „Lähme ja otsime midagi süüa.“

Kris otsis seljakotist välja konservi, mille ta eilselt toiduretkelt tulles oli varuks jätnud, kuid laps pööras uhkelt selja, öeldes: „Ei taha konservi. Tahan seda toitu, mida teised eile tõid!“

„Nad tõid selle toidu oma tarbeks ja nägid palju vaeva, et seda üldse saada,“ püüdis Kris olukorda Emmale selgitada, kuid tüdruk jonnis edasi: „Tahan ka vahelduseks midagi head süüa, mitte ainult halvaks läinud asju rikaste prügikastist ja saja-aastaseid konserve. Luba mul teistega kaasa minna, ma pole enam laps!“

„Kullake...“ Kris võttis tütre ümbert kinni ja kallistas teda kõvasti. „Ma ei saa lubada, et sa läheksid kohta, kus keegi võib su maha lasta. Nägid ise, et lapsed võtsid relvad kaasa. Kas nad ikka tulid täies koosseisus tagasi või jäi mõni kadunuks?“

„Ei jäänud,“ sosistas Emma. „Aga kõht on ikka tühi.“

„Söö praegu seda mis on,“ soovitas Kris. „Järgmisel korral lähen ise kaasa ja sina jääd Rotipoisiga siia ootama. Sobib nii?“

„Ja sa tood siis päris toitu, mitte konserve?“ küsis Emma rahunema hakates. Kuigi ta oleks nii väga tahtnud röövretkele minna, sest see oli palju huvitavam kui koos Rotipoisiga Lillekeses passimine, kõlas mõte maitsvast toidust ahvatleva pakkumisena. 

„Nii palju kui soovid,“ lubas Kris. Ta jättis Emma Rotipoisi hoolde ja läks õue põiekergenduseks sobivat kohta otsima. Tagasi tulles nägi ta, et tüdruk oli juba Lillekese katusele roninud ja ajas lastega juttu. Rotipoiss seisis tema selja taga, hoidis Emma jala külge seotud nöörist kinni ning laiutas Krisi nähes vabandavalt käsi. Seda plikat oli peaaegu võimatu käskudele alluma sundida.

Alles ärganud Inglisilm tuikus poolmagades õue ning jäi imestunult Rotipoissi vahtima. „Kes sina selline oled?“ küsis ta.

"Krisi kasupoeg. Ma olen kogu aeg siin olnud, rotina,“ vastas Rotipoiss. „Soovid veel midagi teada?"

Selle peale ei osanud Inglisilm enam midagi vastata. Ta hõõrus silmi, raputas pead ja hakkas oma kasvandikele käsklusi jagama. Lapsed läksid kuulekalt antud ülesandeid täitma. Tundus, et tegemist oli tavapärase hommikurutiiniga. 

Kõik kulges rahulikult ja igapäevases rütmis, kuni Emma silmapiirile kerkinud tolmupilve märkas. See ei tõotanud head, sest nii palju tolmu keerutasid üles ainult väga suured masinad väga suurtel kiirustel. Teised lapsed nägid samuti ohtu lähenemas ja hakkasid karjudes  mööda õue ringi siblima. Mõni haaras relva, mõni tõmbas endale pükse jalga, segadus oli kohutav.

Inglisilm tormas hiiglasliku sahaga varustatud traktori kabiini, lükkas kiiresti prügihunniku tunneli sissekäigu eest ja juba paistsidki sealt kaks tulukest, mis peagi muutusid hirmuäratava hübriidmasina esituledeks. Lapsed ronisid üksteist nügides masinasse ning selle laskeavadest ilmusid nähtavale püssitorud. Inglisilm võttis koha üleval tornis, sihtides tulijat kuulipildujaga. Kris varjus Lillekesse ning jälgis läbi vaateva õues toimuvat.

„Mida nad kardavad?“ küsis Emma. „Kas lasteröövleid?“

„Tõenäoliselt,“ vastas Kris. „ Muidu nad niimoodi ei käituks.“

„Issi, miks me neile appi ei lähe?“ küsis Emma. "Kas sa kardad samuti lapseröövleid?"

„Nad saavad enda kaitsemisega ise ka väga hästi hakkama,“ vastas Kris, kuid ta polnud oma sõnades eriti kindel. Tolmu üles keerutanud masinaid oli rohkem kui üks. Neist kõige suuremal oli haagis, mille akende ees olid trellid ja paksudest terasplaatidest ehitatud kere. Sõidukitest eritus vänget lehka ning juhikabiinis olijad kandsid gaasimaske.

Õue sõitsid ainult väiksemad masinad, mis meenutasid oma ovaalse kuju poolest metalse läikega mune. Neist ronisid välja pisikesed mehikesed, kes kandsid samuti gaasimaske. Üks neist hüüdis oma väikese kasvu kohta üllatavalt valju ja madala häälega: „Teil on võimalus vabatahtlikult kaasa tulla!“

Vastuseks lasti monstrum-soomukist mehikese pihta lõhkekeha, mis oleks pidanud ta koos munaga maa pealt pühkima, kuid see ei teinud kummalegi neist vähimatki häda. „Viimane hoiatus!“ hüüdis mehike veel valjemini, nii et Emma enda kõrvad kätega kinni kattis. Järgmine lask oli kuulipildujast ja tabas eemal ootavat vangikongiga autot. Seegi jäi ilma ühegi vigastuseta. Tundus, nagu oleksid kõik sõidukid ja neis viibinud kutsumata külalised olnud kõigest hologrammid, millest kogu laskemoon lihtsalt läbi lendas. Samas oli väga tõeline vaenlase vastulöök, mis lammutas uhke soomusmasina laiali nagu kooritud apelsini, jättes õnnetud lapsed keset rususid istuma. Õnneks polnud lastel nähtavaid vigastusi.  Neil kõigil olid ees gaasimaskid nagu ründjatelgi, nii et uimastava gaasiga täidetud tossupommid ei avaldanud mingit mõju. Lapsed tulistasid relvad tühjaks ja võtsid kasutusele oma võimed, püüdes kasutada jõudu, maagilisi võimeid ja telepaatiat, kuid miski ei mõjunud. Kris üritas salaja oma peidukast mehikesi põlema panna või vähemalt kuumutada nii, et nad oleksid plahvatanud nagu toores muna mikrolaineahjus, aga isegi see ei õnnestunud. Nad olid täiesti immuunsed. Näis, nagu püüaksid lasteröövlid oma ohvreid väsitada enne viimase vastulöögi andmist. 

Inglisilm oli esimene, keda tabas vaenlase kuul. Kris lootis kogu südamest, et Inglisilm oli ainult vigastatud või halvatud, sest sissetungijad tahtsid lapsed elusa ja tervena kätte saada ja pärast edasi müüa. Juhist ilma jäänud lastekari sattus paanikasse ning neid oli lihtne järjest maha noppida. Lõpuks lohistati kõik lapsed kongi ja masinad lahkusid, ilma et oleksid vähimatki huvi tundnud eemal seisva lilleliseks maalitud soomuki vastu.

Emma rabeles ja püüdis karjuda, kuid Kris hoidis kätt tema suul, sosistades: „Ole tasa, muidu nad viivad sinu ka ära.“

Tüdruku silmadest voolasid suured pisarad, ta üritas Krisi lüüa, aga väsis lõpuks ja vajus jõuetuna põrandale.

„Kuhu nad viiakse?“ küsis ta sosinal. „Kes need maskidega mehed on?“

„Lastekodusse,“ vastas Rotipoiss. „Nad müüakse rikastele tööjõuks ning teatrisse ja tsirkusesse artistideks.“

„Kuidas sa seda tead?“ Kris oli selles maailmas küll palju ringi rännanud, aga ei omanud pooltki nii täpseid teadmisi.

„Ma koosnen suuremas jaos baasis elanud rottidest,“ ütles Rotipoiss. „Ma tean nüüd päris palju asju.“

„Oskad sa öelda, kus see lastekodu asub?“ küsis Kris. „On see kuskil maa all või üleval taevas?“

„Kindlas kohas,“ vastas Rotipoiss. „Igaüks sinna ei pääse. Tegemist on ikkagi eksinutega, kelle kinni hoidmiseks läheb tarvis erilisi tingimusi.“

„Me ei saa siis neid aidata?“ küsis Emma ja puhkes vastust ootamata uuesti nutma.

„Sinna me võib-olla ei pääse, aga me saame minna kohtadesse, kus lapsi edasi müüakse,“ vastas Kris. Ta hakkas põrandalt prahti kokku korjama ja läbi katuseluugi välja loopima. Neil oli tarvis ruumi päästetud laste tagasitoomiseks.