90. Kaubavahetus

Kasutades Rotipoisi head lõhnataju, õnnestus Krisil lõpuks leida toitu, mis polnudki veel väga halb ja maitses enam-vähem talutavalt. Igaks juhuks tuli toit enne söömist siiski läbi kuumutada. Need korrad olid üliharvad, kui neil õnnestus süüa midagi, mis tõesti toidu nime vääris nii välimuse kui maitseomaduste poolest. Nälg oli täiesti tavaline nähtus ja söönuks said ainult need, kes olid endale salavarud kogunud kohe, kui apokalüpsise kaja vaibus ning poodide,  hulgiladude ja toidutehaste tühjaks varastamine polnud veel alata jõudnud. 

Eraldi kategooria moodustasid põlluharijad, kes pidid oma aiamaad ja kartulipõllud relvastatud valvega ümber piirama. Talunike käsi hakkas pärast maailmalõppu palju paremini käima. Aiasaadused olid lausa kullahinnaga. Neid jõudsid endale lubada väga vähesed linnainimesed, kellel oli piisavalt palju väärtusi, mida talunikele vastutasuks pakkuda. Vahetuskaubaks olid peamiselt sellised luksusesemed, mida käsitsi nikerdades polnud võimalik valmis teha. Näiteks igasugused akud, generaatorid ja patareid olid hinnas, sest elektrit jätkus ainult jaopärast ning päikesepaneelid olid midagi sellist, millega igaüks uhkustada ei saanud. Kui kellelgi oli aga õnnestunud kokku koguda võimsamat helitehnikat ja ta suutis seda töökorras hoida, oli tegemist tõelise kullaauguga. Tantsupeod, mida korra kuus mõnes suuremas asulas korraldati, olid peaaegu sama rahvarohked ja sama kalli piletihinnaga kui endisaegsed kultusartistide kontserdid.

Vahel harva õnnestus Krisil ja Emmal leida midagi sellist, mis talunikele huvi pakkuda võis ja need hetked olid kui pidupäevad. Meenutades aega, mil' Kris koos Maxi ja teiste reisikaaslastega kauboikülas elas, vaatas ta olnut täiesti teise pilguga ja isegi kahetses natuke, et sealt põgenenud oli. Kõrtsis antud vilets toit tundus kui delikatess praeguse menüü kõrval ja võimalusi inimese kombel äraelamiseks leidus küllaldaselt, kui ise piisavalt hakkaja olid. Praegu polnud teotahtest suurt abi, sest kohti, kus ennast tõestada, ei leidunud kuigivõrd palju. Poode vanas tähenduses ei olnud. Olid ainult tanklad, kus pakuti erinevaid küttematerjale autokütusest puuhalgudeni ja joogivett. Kõik need, kes õigel ajal endale korralikud tagavarad soetada jõudsid, äritsesid nüüd suurte kasudega. Raha tahtsid vähesed, enamasti kaubeldi vahetuse teel. Mõni kaupmees soovis padruneid, teine konserve, kolmas vajas abi kaela pudeneva katuse parandamisel. Need juhused, kui tarbekauba eest teenega tasuda sai, olid Krisi jaoks õnnepäevad. Ta oli kuueteistkümne kaoses elatud aasta jooksul õppinud rohkem oskusi kui kogu seni elatud elu ajal. Tehnikavaldkond oli aga endiselt Krisi silmis sama arusaamatu kui hieroglüüfidega võõrkeel. Kris oskas juhtida autot, traktorit ja veel mõnda sõidukit, sealhulgas oma Lillekest, aga kõik kapoti all ja mootoris toimuv jäi tema jaoks mõistatuseks.

Pimeduse saabudes jõudis Lillekese seltskond tagasi Inglisilma baasi. Lapsed jooksid nagu tondid mööda hämarat õue, mida valgustasid üksikud kollased laternad. Nad olid saanud suhkrust energia üledoosi ega kavatsenudki magama minna. Emma ühines jooksjatega ja tuli peagi tagasi Krisi juurde, käes pisike kotike kommidega.

„Kuidas sa need said?“ imestas Kris. Ta polnud soomukist välja läinud ja sättis endale magamisaset masina tagaosas, kus algselt olevat olnud ruum jalaväelaste transportimiseks. Seda teadis rääkida Lillekese eelmine omanik Hunt. Mees oli ohvitserina töötanud, aga apokalüpsise vastu ei aidanud isegi sõjavägi. Igatahes leidus Lillekeses lapike vaba põrandapinda, millest piisas, et ennast kerra tõmmates hädapärast magada saaks. Masina südameks olid veemahutid mootori jaoks ning taga magamiskoha juures asusid boiler ja mootor. Torni ja kahurit polnud monstrumil kunagi olnudki, mistõttu masinat tankiks kutsuda polnud päris õige, aga paljud tegid seda siiski. Hunt oli kunagi pidanud Krisile pikki ja põhjalikke loenguid lahingumasinate hingeelust, liikidest ja erisustest, aga see jutt jooksis ühest kõrvast sisse ja teisest kohe välja. See mees puhkas nüüdseks juba kolm aastat maamullas ning Lilleke oli tema pärandus.

„Ma andsin oma kaisujänese,“ vastas Emma. „Muud mul polnud.“

„Kommide eest...“ oigas Kris. „Kas sul kahju ei olnud?“

„Ei, jänes oligi juba vana,“ vastas Emma komme suhu toppides. „Vanem kui mina, eks ole?“

„Jah, vanem kui sina,“ vastas Kris. „Varem oli see minu oma ja veel enne oli see kellegi teise oma, aga tal polnud jänest enam tarvis.“

„Kas ta on surnud?“ küsis Emma ning pani viimase kommi suhu. Ta polnud Krisile isegi viisakusest maiustusi pakkunud.

„Ma arvan küll,“ vastas Kris. „Mine nüüd magama, kell on palju.“ Tüdruk sättis ennast kuulekalt Krisi kõrvale ja magas peaaegu silmapilkselt, komm ikka veel suus sulamas. Sedasi tundus ta ikka veel väikese lapse, mitte peagi täisikka jõudva neiuna. Kris pidi veel kaua und ootama, sest alguses häiris teda Rotipoisi krabistamine ja hiljem tulid igaöised õudusunenäod, mis häirivalt sageli täide läksid.