89. Trikimeistrid

Maja taha oli kogunenud päris kõrge prügimägi, mille tagant paistis mustav tunnelisuu. Auk näis hirmutavana ja Kris mõtles tahtmatult, mitu last seal aja jooksul kadunuks on jäänud. Mäletades hästi oma lapsepõlve, teadis ta, et igasugused tunnelid ja muud sarnased kohad tõmbasid lapsi magnetina enda poole, kuid väljapääsu neist ei pruukinud enam kunagi leida. Kris ei uskunud algusest peale, et kogu kamp Inglisilma õed-vennad olid, kuid praegu polnud tõe väljaselgitamiseks õige aeg. Ta kuhjas sealtsamast leitud suurde kilekotti kõike, mis aurukatla kütmiseks kõlbas, lastel Emmal jõudumööda end aidata.

„Issi, vaata kui ilus!“ Emma näitas erksavärvilist plakatit. Sellel reklaamiti vaatemängulist lastelaata, kus müüdi eriliste võimetega lapsi. Lubati, et leidub igaühele midagi. Nii kodusesse majapidamisse kui tootvasse tööstusesse. Laada korraldaja nimi oli kirjas plakati alumises servas. Kahjustada saanud, aga siiski loetav.

„Sid,“ sosistas Kris ja paber tema käes hakkas värisema. Tal polnud õrna aimugi, milline kuupäev ja aasta parajasti olid ning plakatil olevatest numbritest polnud vähimatki abi. Kas laat oli juba ära olnud või alles tulemas? Sid polnud sugugi ainus, kes taolisi üritusi korraldas. Teada saamine, et Sid oli samuti üks nende hulgast, keda Kris kõige enam kartis ja vihkas, mõjus šokeerivalt. Aastate jooksul lahtunud viha kasvas taas.

„Issi, kes on Sid?“ küsis Emma. „Kuidas sa teda tunned? Kas ta oskab trikke teha nagu need lapsed, keda ta müüb?"

Emma puhul meenus Krisile tihti vanasõna, et üks loll jõuab rohkem küsida kui kümme tarka vastata. Ta pidi iga kord oma lõuad kramplikult kokku suruma, et tütrele mitte selle lausega vastata.

„Sid on mu vend,“ vastas Kris ennast rahulikuks sundides. „Jah, ta oskab trikke, aga tema trikid pole head. Mina oskan paremini.“

„Näita!“ hõiskas Emma. „Näita trikki!“ Ta oli Krisi tembutamist iga päev näinud ega pidanud seda enam millekski eriliseks. Trikk tähendas midagi enneolematut. 

„Pauh!“ hüüdis Kris kätega maagilist liigutust tehes ja plakat haihtus tüdruku silme all, jättes alles vaid suitsupilve. Emma plaksutas ja hüppas suurest rõõmust üles-alla. 

„Tee veel!“ kisas ta nagu väike laps.

„Tänaseks aitab,“ vastas Kris. „Rotipoiss on meid oodates juba igavusest halliks läinud. Lähme viime kütuse Lillekesse ja sõidame süüa otsima.“

„Palun luba mul järgmisel korral lastega kaasa minna. Ma luban, et olen ettevaatlik," nurus Emma. "Sul oleks ka kergem, sest sa ei peaks enam meile süüa otsima.

„No vaatame seda asja,“ vastas Kris ja hakkas kotti enda järel lohistades tagasi

hoovi poole minema. Õues ootas neid ees sama poiss, kes oli ennist autot remontinud. Ta hoidis käes jahipüssi, sihtis sellega

Krisi ja käsutas: „Kott tühjaks valada!“

„Seal on prügi,“ vastas Kris, kuid täitis siiski käsku. Poiss sorkis püssitoruga prahi sees, näis lõpuks rahule jäävat ja astus eemale. „Võite minna,“ ütles ta.

„Karm kord teil siin,“ sõnas Kris pahuralt prahti kotti tagasi kraapides. „Sind jäeti siis valvesse?“

„Minu ülesandeks on tagada kord ja kõigi masinate korrasolek,“ raporteeris poiss nagu makilindi pealt. „Sealhulgas ka meie baasis viibivate isikute sõiduvahendid. Teostatud ülevaatuse põhjal võin öelda, et teie hipitank Lilleke vajab mõningast hooldust.“

„Ah nii?“ Kris jäi redeli juures peatuma ja pani koti käest. „Äkki saaksid soovitada, kuidas seda hooldust tegema peaks?“

„Hooldust teostan mina koos abilistega, aga nemad viibivad praegu koos Inglisilmaga missioonil,“ vastas poiss. „Kinnitan, et hipitank sõidaks pärast väiksemaid remonditöid palju paremini.“

„Tänan sind,“ lausus Kris ning viskas koti läbi luugi masinasse. „Näeme hiljem!“

„Tsau!“ lehvitas Emma poisile rõõmsalt, kui Lilleke mõne aja pärast liikuma hakkas, must tossupilv järel. Poiss ei lehvitanud vastu, vaid kordas hääletult huuli liigutades oma ülesannet ja jätkas töö tegemist.