106. Vares

Päikesetõus avas silmad täpselt samal hetkel, kui hommikupäikese esimesed kiired tema nägu puudutasid. Olles sündinud päikesetõusu ajal ja selle järgi nime saanud, tähendas iga uue päeva algus tema jaoks uuestisündi. Bob lamas truult peremehe kõrval. Tema kollast kasukat katsid verepritsmed. Kellegi teise vere omad, loom ise jäi terveks. Ta hoidis rohkem kõrvale ja vaatas pealt, sekkudes ainult siis, kui Rotipoisi elu ohtu sattus. Kõik läks hästi. Nemad jäid terveks ja lapsed pääsesid põgenema. Samuti põgenesid lastekodu töötajad, kellel oli õnnestunud jõhkras võitluses ellu jääda. Nad ei saanud alguses arugi, mis toimus. Neutraliseerija ei mõjunud enam. Lastest said järsku verejanulised kiskjad. Kõiges oli süüdi Rotipoiss, kes laboris salaja paar olulist vahetust tegi. Liikudes vastavalt vajadusele ringi ükskõik kelle kuju võttes, oli see imelihtne. Kõige raskemaks osaks kujunes lastekodusse sisse pääsemine, aga ta sai sellega suurepäraselt hakkama, sest isegi kõige paremini turvatud kindluses leidub pisike auk, millest rott läbi mahub. 

Bob ei mahtunud aukudest läbi ja jalutas avatud uksest sisse, kui sireenid juba huilgasid ning käivitus avariirežiim, mis vabastas kõik lukud peale selle, mis Kristoferit kinni hoidis. Teda ei tohtinud nii lihtsalt vabaks lasta, isegi mitte eriolukorras. 

Kui Päikesetõus oleks teadnud, et Lily ja Kris inim-koiliblikale sarnaneva eluka keldri kaitsvate seinte vahelt välja viisid, poleks ta nii rahulikult enda hommikusi toimetusi teinud. Ta oli just põõsa juures püksilukku kinni tõmbamas, kui tundis peas valusat survet. Neljapäev otsis teda. Just nagu kontrolliv abikaasa, oli tal kogu aeg vaja teada, kus Päikesetõus viibis. Ka siis, kui nad tülis olid. 

Taevas polnud näha midagi peale pilvede. Juhul, kui Neljapäev mõnelt vareselt keha laenas, polnud lind teda veel üles leidnud. Parem oligi. Päikesetõus tahtis natuke aega omaette olla ja kõige üle järele mõelda. Asjad polnud sugugi mustvalged. Neljapäev vaatas kõike läbi iseendast sõltuva vaatenurga, kui asjasse olid segatud tema jaoks olulised inimesed. Tema ja maailm. Päikesetõusu arvates ei saanud olla üht ilma teiseta, aga asjad pidid olema tasakaalus. Aidates ainult üht ja kahjustades teist läks tasakaal paigast. Tõsi, Päikesetõus oli aidanud Rotipoissi, aga samas poleks ta Sidi surema jätnud, kui oleks õigel ajal kohale jõudnud. Sid moodustas samuti tasakaalu, pakkudes puudust kannatavale maailmale leevendust. Meetodid, mida ta kasutas, polnud moraalinormidele vastavad, aga asi toimis. Apokalüpsise haavad hakkasid tasapisi paranema. Kuni eilse õhtuni. Neljapäeva ennustatud muutused said tõepoolest alguse. 

Miks oli Neljapäeval vaja teda kutsuda, kui nad said ise hakkama, moodustades kolmekesi lahutamatu tandemi nagu vanadel aegadel? Nad olid nagu väike rändtsirkus koos järelkasvuga. Vaevalt Neljapäev nüüd enam vaimude ja nõidumisega tegeleda viitsis. 

"Päikesetõus, mul on sind vaja!"

Kuigi need sõnad olid kõlanud Päikesetõusu peas, tundus talle, nagu oleks neid lausunud puuoksal istuv hall vares, kes teda üksisilmi põrnitses.

"Oota nüüd, ma söön," ümises Päikesetõus kaasa võetud võileiba hammustades. Kui vares teda jätkuvalt üksisilmi vahtis, tekitas Päikesetõus tugeva tuuleiili, mis linnu oksalt minema pühkis, nii et ainult kraaksatus õhku rippuma jäi. 

"Ela ja lase teistel elada. On nii, Bob?" Samuti söömisega tegelev koer andis vaikimisega märku nõusolekust.