263. Kivid ja viirukid ei too kedagi tagasi

Tsirkuselaev püsis vaiksena ning artistid istusid oma kajutites. Kedagi ei huvitanud, et juba homme pidi aset leidma viimane etendus ja peaproov oli ikka veel tegemata. 

Stella ei suutnud siiski kuigi kaua oma toas püsida. Ta ladus vaikselt ümisedes kristalle ja poolvääriskive ümber Regina keha, kattis kõik õhulaevas leiduvad peeglid kinni ja tossutas viirukit. Stella tundus viibivat oma turvalises mullis. Tsirkuseartistid olid igasuguseid rituaale ja muid veidrusi näinud ning suhtusid Stella asjatoimetustesse mõistvalt. Kui see tal leinaga toime tulla aitas, mis siis ikka.

Laevatekile suitsetama läinud Kris võttis viimaks siiski julguse kokku ning läks Stellaga juttu ajama. Mõned küsimused vajasid vastuseid.

"Kuidas sul läinud on?" küsis ta sosinal. 

Stella asetas viimase viiruki seinaprakku, luges pominal midagi palve sarnast ning jäi Krisile tõsiselt otsa vaatama. 

"Minul? Läinud?" imestas ta. "Näed ju, et olen siin ja töötan klounina. Või mida sa teda tahtsid?"

"Kus siis Eris on?" Kris oli harjunud last Stellaga koos nägema, aga see oli ammu. Siis, kui nad kõik oma lapsi lavale kaasa vedasid, sest muud võimalust polnud.

"Eris on koos mu vanematega." Sõnad, mis Stella ütlemata jättis, olid mõtetena selgesti kuuldavad. Stella kõrval polnud enam ammu armastavat inimest. Puuviljamüüja tüdines temast kiiresti ning Stellal oli liiga häbi, et Erika juurde tagasi minna ja veel üht võimalust paluda 

"Erika igatseb Erise järgi," lausus Kris. "Ma mõtlesin, et äkki sa leiaksid aega tema juurest läbiastumiseks..."

"Erika lööb mu maha," vastas Stella õnnetult. "Ma ise lööks ka."

Tahtmatult naerma hakanud Kris tõi Stellalegi muige huultele. Olukord oli ühtaegu kurb ja naljakas. 

"Kuidas sa seda kõike ette kujutaksid?" küsis Stella. "Pärast kõiki neid aastaid läheksin lihtsalt Erika ukse tsha, näitaksin Erist ja läheksin minema?"

Kris kehitas õlgu. Põhimõtteliselt oli ta Lily'ga samasuguse olukorra läbi teinud ja asi toimis. Nad said uuesti kokku, mõneks ajaks. "Äkki te räägiksite omavahel. Kõigest, mis tookord rääkimata jäi."

Stella ei olnud nii optimistlik. "Mis mõttega? Ta ei annaks mulle andeks. Pealegi olid meil asjad juba varem väga katki. Sina ei näinud seda, mis meil kodus toimus. Lapse saamine ei parandanud midagi. Muutis ainult hullemaks."

"Ta räägib sinust päris tihti," ajas Kris oma teemat edasi. Pärast kõiki hädasid, mis ümberringi aset leidsid, pidi ju kellelgi hästi minema. Ühe perekonna uuesti kokkuviimine tundus Krisi arvates ülihea ideena.

"Räägib minust," kordas Stella mõtlikult. "Halba, eks ole?"

"Ei," vastas Kris. "Alguses küll, aga enam mitte."

"Kas ta on endale uue elukaaslase leidnud?" küsis Stella. Ta poleks tahtnid oma väljailmumisega kellegi suhteid rikkuda ja tülisid tekitada. Mis siis, et ainult Erise näitamiseks. Mõni armukadedam tüüp võis ka lapse pärast kisa tõsta.

Kris raputas pead. Erika elas üksinda ja sõi ennast iga päevaga üha ümaramaks, et natukenegi leevendada hinges haigutavat tühjust.

"Tal on ainult šokolaad. Aga seda pole kunagi piisavalt. Kui sa Erikale midagi magusat viid, siis ei löö ta sind maha."

"Ta ei tohi suhkrut süüa! See tapab ta!" karjatas Stella ja jäi ehmunult vait. Mure Erika tervise pärast reetis, et tegelikult polnud tema tunded täielikult lahtunud. Midagi hõõgus veel kusagil sügaval pimedas südamesopis.

"No viimati nähes oli Erika täitsa elus, lihtsalt ümaravõitu," vastas Kris ja langetas pea. Tundus, et tema plaan läks vett vedama. "Vabandust, et selle teema üles võtsin. Poleks pidanud."

Stella põrnitses erksavärvilisi kinganinasid ja näppis hajameelselt rinnaesise külge õmmeldud pehmet pallikest. Ta mõtles pingsalt. Äkitselt haaras Stella minekule pöördunud Krisi varrukast kinni ja sosistas:

"Aitäh sulle."

"Mille eest?" ei mõistnud Kris. Enda arvates polnud ta midagi erilist korda saatnud.

"Et sa minu vastu nii hea olid, kuigi teadsid, millise sigadusega ma hakkama sain," vastas Stella. "Kui ma kuulsin, et sa Erika sugulasega abiellusid, siis palusin Maxi, et ta sulle minust ei räägiks. Arvasin, et te kõik olete vihased ja soovite mulle kätte maksta."

"Erika müüs su kivid ja kristallid maha," tunnistas Kris. "See oli tema meelest vist piisav kättemaks."

"Mu ema ütles, et ta Erika saaks minult Erise ära võtta, kui tahaks," rääkis Stella. 

Kris ei tahtnud sellist asja uskuda ja lohutas: "Ta pole kõik need aastad seda teinud. Erika pole selline!" 

Äraoldud aja jooksul sisemusse kogunenud mured ja pinged pääsesid ühe korraga välja. Pisarad voolasid mööda Stella palgeid alla ning Kris ei osanud enam midagi teha. Tal oli Stellast kahju. Tema oleks Erika asemel Stellale kõik andeks andnud ja suhtega uuesti otsast peale alustanud, aga see oli ikkagi nende elu, mitte tema oma. 

Stella nuttis laevatekil ja Max leinas üksinda oma kajutis. Kris oleks meeleldi ennast kaheks jaganud, aga ei saanud. Tuli leida kompromiss.

"Stella, äkki korraldaksime proovi ilma Maxita," vahetas Kris teemat. "Lähme ja kutsume tsirkuserahva kokku. Mõni etteaste vajaks veel natuke lihvimist. Ega see nukrutsemine Reginat enam tagasi too."

Stella tõmbas taskust rea värvilisi rätikuid ja hõõrus grimmi silmade ümber laiali. Nüüd nägi ta välja nagu õudusfilmist välja astunud tapjakloun. Kris tundis hinges valutorget, sest värvilised rätid meenutasid kodus ootavat Marvinit ja kogu ülejäänud peret. Midagi polnud parata. Vaatemäng pidi jätkuma. Ka siis, kui laevatekil lamas tsirkusedirektori abikaasa laip.

Samal ajal lasi Max Reginale kuulunud rottidel mööda oma keha ringi joosta ning mängis mõttega rindkeres pöörlevate hammasrataste peatamisest. Nii vähe oli tarvis siitilmast lahkumiseks. Sureliku elu rippus õhkõrna niidi otsas. 

Max mäletas, et oli oma kehast välja läinud ja tagasi pöördunud. Kas päris lõplikule suremisele sellele järgnes kuhugi edasiminek, vaimuna elavate maailma jäämine või suitsuvinena õhku haihtumine? Viimase surmakogemuse ajal, millest Doktor ta hädavaevu tagasi tõi, ei näinud Max ühtegi lahkunud lähedast tunneli lõpus ootamas. Isegi tunnelit polnud. Järelikult ei omanud enesetapp mingit mõtet. Ta oli seda ühe korra juba proovinud. Maxil polnud pärast seda, kui Julia ta maha jättis, vähimatki tahtmist edasi elada. Aga läks teisiti.

Ilma Juliata oleks Regina elus. Ilma Juliata oleks Lily võib-olla samuti ellu jäänud. 

Ilma Juliata oleks Max endiselt surematu olnud ega pidanuks iga päev oma südame hammasrattaid õlitama.

"Ma vihkan sind, Julia," sosistas Max ja sulges silmad, kõrvus kumisemas ekskallima deemonlik naer.