1.Imeline Max
Seda ta ka tegi, röökides kõigile, kes ette jääma juhtusid, et kätte on jõudnud harukordne võimalus osa saada millestki kordumatust ja enneolematust. Inimsilmad pole veel ealeski midagi taolist näinud.
„Imeline Max esitab teile nüüd ja kohe erakordse, ainulaadse, sensatsioonilise illusiooni!“ kuulutas narrikostüümi kandev tegelane, keksides samal ajal läbi hõredavõitu vaatajaskonna lava suunas. Tehes topeltsalto, hüppas ta ennist välja reklaamitud Imelise Maxi kõrvale, haaras tõrviku ja puhus sellest välja hiiglasliku tulejoa.
Imelisest Maxist oleks nüüd pidanud järele jääma ainult paar imeliselt kõrbenud konti, kuid artist seisis pärast leekide vaibumist endiselt oma poodiumil, valgeks võõbatud näol mänglemas edev naeratus. Tegemist polnud kuigi originaalse illusiooniga, kuid see oli alles sissejuhatus.
Artist võttis peast uhke suletutiga ehitud kaabu, tegi publikule sügava kummarduse ning hakkas rääkima:
„Kallis publik, täna on kätte jõudnud erakordne võimalus näha midagi fantastilist. Kinnitan teile, et teie silmad pole veel kunagi millegi taolise tunnistajateks saanud. Mis veel parem, ühel teist on võimalus selles kõiges ise osaleda.“
„Sa oled petis!“ hüüdis üks hülgevuntsidega vanem härra. „Sinusuguseid on kõik kohad täis, täpseltsamasugused sulid ja pätid!“
Rahva hulgast kostis veelgi nurinat, kuid keegi ei raatsinud lava eest lahkuda. Alati jäi alles õhkõrn lootus, et äkki näidatakse seekord tõesti midagi erakordset.
„Ma valin...“ lausus Max ja sirutas metalselt läikiva nimetissõrme vaatajate peade kohale, „oma etteaste jaoks välja tema!“
Kohas, kuhu Max oli osutanud, seisis laternapostile nõjatudes erkpunast miniseelikut ja võrksukki kandev blondiin. Ta tõmbas hoidis elegantselt pikkade punaseks lakitud küüntega sõrmede vahel peenikest sigaretti. Tema lühike jakk paljastas külmast ilmast hoolimata liiga palju alasti ihu. Naine kortsutas kulmu, näitas enda peale ning maasikavärvi huuled vormisid hääletult küsimust: „Mina?“
Max noogutas blondiinile ning naeratas julgustavalt. Ta polnud oma trikkide jaoks kunagi varem tänavatüdrukuid kasutanud. See tähendas, et tuli olla ettevaatlik, sest ööliblikad olid kuulsad erilise osavuse poolest taskute tühjendamisel. Mitte, et Maxi edeva esinemiskuuse taskutes oleks peidus olnud erilisi väärtusi, aga elukutselise mustkunstnikuna oli ta konkurentide suhtes alati natuke umbusaldav.
Naine kustutas sigareti ja tippis peenikeste tikk-kontsadega üle munakivide, ilma et oleks kordagi komistanud. Ta astus mööda lühikest nagisevat treppi üles poodiumile, nautides pealtvaatajate iharaid ja kadedaid pilke.
„Mis su nimi on?“ küsis Max. Tema suu naeratas endiselt, aga silmad tundusid naise mõtteid lugevat, tehes siin-seal märkmeid ja joonides alla tähtsamaid sõnu.
„Lily,“ vastas tänavatüdruk sosinal. „Teistel pole tarvis seda teada.“ Max noogutas nõusolekuks ning jättis Lily nime välja kuulutamata. Ta andis naisele vanaaegse lehtrikujulise toruga püstoli ja astus siis tohutusuure märklaua ette, täpselt keskele. Ajanud käed teatraalselt laiali, jäi Max lasku ootama.
„Tulista teda,“ sosistas Maxi assistendist narr eesriide serva tagant välja piiludes.
Lily kõhkles. Tema käed värisesid silmnähtavalt.
„Ära karda!“ julgustas narr. „See on kõigest etendus.“
Lily hingas sügavalt sisse ja vajutas päästikule. Käis kõrvulukustav kärgatus ning õhku tõusis paks suitsupilv. Märklaua südames haigutas suur must auk. Maxist polnud alles midagi muud peale riideräbalate ja veriste lihatükkide. Neid vedeles absoluutselt igal pool. Isegi eesriided nõretasid verest.
Šokeeritud publik tungles õnnetuspaiga ümber, samal ajal, kui narr Maxi jäänuseid lavalaudadelt kokku kraapis, kuljused mütsi küljes meloodiliselt kõlisemas. Inimesi tuli iga hetkega juurde, sest päris ehtsa surnukeha oma silmaga nägemine oli huvitavam ükskõik millisest etendusest. Keegi ei märganud, kuidas üks kaltsudesse mähitud luukere meenutav olend hääletult lava tagant välja hiilis ja rahva hulka libises. Hoolikalt korjas ta endale kõik väärtusliku, mida uudishimulike pealtvaatajate taskutest leida suutis.
Lily oli tekkinud segadust ära kasutades juba ammu põgeneda jõudnud. Ta hajus kitsaste kõrvaltänavate rägastikku, kui püssi paugu kaja veel publiku kõrvus kumises. Lily jaoks oli see esimene kord tappa kedagi avalikkuse ees, kuid sugugi mitte esimene kord minema joosta vahetult pärast sooritatud mõrva.
Kommentaarid
Postita kommentaar