253. Tuli ja jää
Aga enne seda, kui jõuame Maxi ja Regina kummalise taaskohtumise juurde, on vaja ära rääkida Krisi ja Robini lugu, mis leidis aset kolm aastat enne abiellumist.
"Mul pole telefoni," vabandas Kris ja lisas seejärel: "Tere."
"Tere," vastas noormees, püüdes hoida mõõdukat vahemaad Ellaga, kes teda altkulmu piidles. See tüdruk tundus mingil põhjusel ohtlikuna. "Ostad lastele süüa?"
"Endale ka," vastas Kris ja lisas korvi sisu vaadates nukralt: "Kui lastest midagi üle jääb."
"Mida sul tarvis on?" küsis noormees, kelle nimegi Kris sellel hetkel veel ei teadnud. "Ma maksan ise."
Kris jäi noormeest tõsiselt põrnitsema. Mõtetes polnud ühtegi märki halvast naljast või kurjadest plaanidest.
"Miks?" küsis Kris. "Sa ju ei tea mind."
"Ma tean, et sul on lapsed, keda sa tõenäoliselt üksi kasvatad, sest muidu sa ei peaks toituma laste ülejääkidest," vastas noormees. "Mina elan üksi ja mul pole kahju aidata kedagi, kes on kehvemas seisus kui mina."
Ootamata Krisi nõusolekut, rabas noormees Krisi käest korvi ja kuhjas sinna veel asju, mida koduses majapidamises vajalikuks pidas.
"Ei, seda me ei söö," sekkus Ella. "Võta see!"
"Lõpeta," keelas Kris, kuid oli juba hilja. Noormees oli tüdruku soovi täitnud ja suundus toitu täis kuhjatud korviga kassasse. Endale oli ta võtnud ainult ühe mineraalvee pudeli.
"Tahad, ma viin teid koju," pakkus noormees pärast asjade eest maksmist. See oli Krisi jaoks juba liig. Asi tundus ülimalt kahtlane. Headust polnud olemas. Kusagil pidi peituma tagamõte.
"Tänan, saame ise," pomises Kris. "Ma maksan sulle tagasi, päriselt."
"Ma ei taha tagasimaksmist, päriselt," ütles noormees naerdes. Ella pidas vajalikuks jälle sõna võtta: "Issi peab kaksikud lasteaiast ära tooma ja tal pole bensiini, et oma bussiga sõita. Aga linnabussiga sõita me ei oska, sest alles kolisime koju tagasi. Eelmises kodus me sõitsime õhulaevaga. See oligi meie eelmine kodu!"
Kramplikult naeratades soovis Kris, et välk ta sealsamas jalust maha niidaks. Kui see kena võõras oli teda enne pidanud pilkupüüdvaks üksikemaks, siis pidi ta nüüd kahjuks pettuma. Imekombel seisis prints kohvikust ikka veel sama koha peal. Polnudki karjudes minema jooksnud.
"Ma viin teid lasteaeda ja koju," otsustas noormees ja suundus koos toidukotiga kaupluse väljapääsu poole. Kris võttis Ella käest ja järgnes talle, süda sees trummi löömas. Neil mõlemal oli võime põlema panna kõik, kes neid mingil moel ohustasid. Nad ei pidanud kartma. Tähtis oli jõuda õigeks ajaks lasteaeda.
"Te elate lossis!" imestas noormees, kes oli ennast juba vahepeal tutvustada jõudnud, värava ette sõites. Tema nimi oli Robin.
Kris vastas: "See pole minu loss, vaid on..."
"Erika oma," ütlesid nad üheaegselt.
"Sa tead Erikat?" imestas Kris.
"Ta on mu sugulane," vastas Robin. "Kuidas sina teda tead?"
"Endine ülemus ja praegune sõber," vastas Kris. "Peaaegu nagu pereliige."
"Armas," vastas Robin millegi üle mõtlema jäädes. Ta avas auto kindalaeka, tuhnis selles natuke aega ja ulatas Krisile vana nuputelefoni. "Kõnekaardi pead ise hankima. Õnneks see maksab väga vähe. On sul mu number alles?"
"Jah," vastas Kris telefoni ettevaatlikult vastu võttes. Sellist uunikumi polnud ta ammu näinud. Ta pani telefoni taskusse ja tahtis hakata lapsi autost välja aitama, kui Robin küsis: "Kas sa homme saad kohvikusse tulla?"
"Vist küll," vastas Kris. Ta oli äkitselt unustanud kõik asjad, alustades homsest päevaplaanist ja lõpetades iseenda nimega.
"Mul on sulle tööpakkumine," ütles Robin. "Lühiajaline, aga äkki abiks ikka."
"Milline tööpakkumine?" küsis Kris. Ta ei julgenud igasuguseid pakkumisi ilma eelneva taustainfota vastu võtta.
"Seoses sinu kunstiandega," vastas Robin. "Kohviku seinad on liiga valged. Äkki on sul mõni hea idee."
Kris lasi hämmeldusest turvavöö klambril tagasi kokku vajuda, nii et tema sõrm sinna vahele jäi.
"Issi sai haiget!" kuulutas Maya. Tema kõikenägevad liblikad olid kohe aru saanud, mis juhtus.
"Kõik korras?" küsis Robin murelikult selja taha piiludes.
"Peaaegu," vastas Kris. "Sõrm jäi alles." Ta harutas lapsed istmete küljest lahti ja tõstis autost välja. Tänanud veel kord, lasi ta Robinil ära sõita ja viis lapsed lossi. Kris jättis Ella kaksikuid valvama ning marssis Erika ukse taha.
Kui nii hilisel kellaajal tülitamise peale hämmeldunud Erika ukse avas, olid Krisi esimesed sõnad: "Mida sa sellele kohviku kutile minust rääkinud oled?"
***
"Kohvik kuulus mu abikaasale," jutustas Robin osavalt laudade vahel põigeldes. Tal oli seljas erkroosa pintsak ja kaelas hõbedane lips. Erksaid toone tasakaalustas pruun triiksärk. Jalas kandis ta tumepunaseid teksapükse. Kris oli siiralt õnnelik nähes, et peale tema veel keegi värvidest lugu pidada oskas.
"Kui ta suri, sain mina endale kohviku, auto ja labori. Me elasime üürikorteris, sest väidetavalt kogus härra raha maja ostmiseks... Maja me ei saanud ja pärast abikaasa surma kolisin ma laborisse, kus elan siiani. " Robin köhatas ning juhtis jutu kiiresti mujale: "Tunne ennast nagu kogus. Ma teen sulle kohvi."
Kris oli kuulnud kaht väljaütlemata lauset. Üks neist kõlas nii: Tegelikult mängis ta raha kasiinodes maha. Hea, et kohvik alles jäi.
Teine lause oli aga järg päranduseks saadud vara loetelule: ...ja ülikonnad. Ta ei lubanud mul kunagi enda riideid laenata. Tahtis, et oleksin naiselik. Põlegu ta põrgus.
Kui Kris oli enne veel kahelnud Robini soos, siis nüüd enam mitte. See noormees sündis tüdrukuna. Ja tal oli labor. Mis labor? Millega ta veel lisaks kohvikupidamisele tegeles?
Kris istus laua taga ja ootas kannatlikult, kuni Robin kohvitassid lauale tõi. Kui nad mõlemad vastastikku laua taga istusid, küsis Kris: "Sa tahad, et ma seinamaalingud teeksin?"
"Nojah," vastas Robin õlgu kehitades. "Maali, joonista, tee mida iganes, et need enam valged poleks."
"Mida sa minu kohta veel tead?"
Ootamatu küsimus pani Robini kohvi kurku tõmbama. Olles läkastamise lõpetanud, vastas ta: "No nii palju tean, kui siit-sealt kuulnud olen."
"Üks "siit-sealt" elab minuga samas majas," sõnas Kris muiet kohvitassi serva taha peites. Robin punastas ning põrnitses lauaplaati. Ta hingas sügavalt sisse ja manas ette ametliku näoilme.
"Kas sa võtad tööpakkumise vastu?"
"Sa ostsid eile mu lastele süüa. Ma ei taha su käest raha," vastas Kris. "Piisab, kui värvid hangid. Kuigi kohvipaksuga saaks ka päris huvitava tulemuse. Ära naera, ma olen päriselt kohvipaksuga seintele joonistanud!"
"Ma usun," vastas Robin. "Aga siia oleks vaja midagi püsivamat, et koristaja seda hommikul maha ei nühiks." Ta piidles silmanurgast Krisi, peas kõlamas küsimused: Kas lapsed su enda omad või adopteeritud? Kas sa oled gay? Kellena sa mind näed? Kas mul on üldse mingit šanssi...
Kris ei saanud vastata, kuigi ta oleks väga tahtnud. Mõtete lugemise oskust ei tohtinud reeta.
"Kas sa teadsid, et koopainimesed tegid seinamaalinguid loomavere ja rasvaga?" küsis Robin. "Nad kasutasid sütt ja looduslikke värvaineid ka. Põhimõttelist kõike, mis kätte juhtus. Ja veel üks fakt värvide kohta: selleks et värvida Valge Maja mingit muud värvi, on vaja kaks tuhat ükssada viiskümmend seitse liitrit värvi."
Kuigi Krisil polnud õrna aimugi, millisest majast käis jutt, püüdis ta teha üllatunud nägu. "Järelikult on mul tugev side koopainimestega," sõnas ta. "Kuna sa tahad värvima hakata? Mida sa seintel näha tahaksid?"
"Tee, mida soovid," andis Robin vabad käed. "Aga mina valin värvid. Ma olen natuke uurinud värvipsühholoogiat. Liiga erksad värvid sisekujundudes muudavad kliendid närviliseks. Nad ei taha siin istuda ja aega veeta. Mahedamad toonid mõjuvad rahustavalt. Näiteks punase ja kollasega tuleb ettevaatlikult ümber käia."
Neidsamu värve kasutas Kris igapäevaselt oma riietuses päris ohtralt. Nii ka täna.
"Sulle sobivad," lisas Robin kiiresti.
"Tule värvid," vastas Kris. "Kas Erika sulle sellest ka rääkis?"
Robin kortsutas kulmu ning küsis: "Millest?"
Kris tekitas iga sõrme otsa pisikese leegi. Tundus, et see avaldanud Robinile vähimatki muljet. Muidugi - nüüd olid siin maailmas kõik erilised, mis tähendas, et ebatavalisus oli muutunud täiesti tavaliseks nähtuseks. Robin võttis Krisi tulikuuma kohvitassi oma käte vahele. Pool minutit hiljem ujusid tassis jääkuubikud.
"Ma toon sulle uue kohvi," ütles Robin lauast tõustes.
"Seekord piima või koorega, palun," ütles Kris. Ta ei julgenud kohe alguses soove avaldama hakata, aga nüüd olid nad peaaegu nagu sõbrad. Igatahes mitte enam võõrad.
"Just nii," vastas Robin. Ta tuli tagasi suurema kohvitassiga ning puistas selle kõrvale hunniku suhkrutükke. Kui nad uuesti lauda istusid, jätkus juttu veel kauaks.
Lõpuks kohvikust välja astudes tundis Kris, nagu oleks üles ärganud sügavast unest. See kõik tundus nii ebareaalsena.
Kui kaua ta polnud enam kellegagi niimoodi rääkinud? Liiga kaua... Aeg oli nii kiiresti lennanud, et juba saabus aeg noorematele lastele lasteaeda järgiminekuks. Ella oli vahepeal ise koolist koju tulnud. Kool asus peaaegu lossi kõrval, nii et sellega polnud muret. Kindlasti ootas ta nüüd üksi kodus, mõeldes, kuhu issi nii kauaks jäi. Kuidas päev nii märkamatult kadus?
Samal ajal kõndis Robin nagu kuutõbine mööda tühja kohvikut, mille uksel rippus silt kirjaga: "Suletud". Ta laulis omaette ja püüdis pead mõtetest tühjendada. See ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Tegelikult polnud probleem mõtete rohkuses, vaid selles, et need kõik keerlesid ainult ühe inimese ümber.
Kommentaarid
Postita kommentaar