247. Asjad polnud sellised, nagu esmapilgul tundusid

Maxil ei lastud kaua üksi olla. Ta oli jõudnud oma uue südame tiksumist kuulates uinuda ning nägi silmi avades kedagi, keda poleks ealeski siin oodata osanud.
"Mida sina siin teed?"
Päikesetõus vaatas Maxi tõsiselt ja ei vastanud sõnagi. Ta ootas sõimuvalangut. Kuid seda ei tulnud.
"Noh?" oli ainus sõna, mille Max kuuldavale tõi.
"Asjad pole nii, nagu sa arvad," lausus Päikesetõus. 
"Kuidas need siis on?" Arvestades viimastel päevadel läbielatut oli Max juba täiesti tuimaks muutunud. Teda ei suutnud enam keegi ega miski üllatada.
Päikesetõus istus voodi kõrvale tabureti peale. 
"Ma pean vist alustama sealt, kus sa deemonitega võitlesid," ütles ta. 
Max pööritas silmi ja ohkas. Tõotas tulla pikem monoloog.

Samal ajal sõitis Kris tagasi ajutiseks koduks saanud Inglisilma õhulaeva poole. Ta oleks meeleldi oma vabadust kauem nautinud, aga mure laste pärast oli suur. Aeg möödus linnas linnutiivul ja õhtuhämarus andis endast märku.
Õhulaev jõnksatas ning Jim vandus mõttes. Midagi oli valesti. Tuled kustusid ja kõik mattus pimedusse.
Laev ei langenud kivina alla. Õhupall hoidis seda nii palju, et maandumine küll raputas kõvasti, aga ühtegi uut luumurdu vist ei tekkinud. Kris süütas peopesas leegi ning uuris oranžis valgusekumas ümbrust. Nad olid külili. Kõik põranda külge kinnitatud mööbliesemed rippusid nüüd seina peal. Jim ajas ennast vaevaliselt jalule ja kissitas valguses silmi. Tundus, et ta oli oma jalale viga teinud. 
Umbrohi ei hävine, kommenteeris Jim Krisi murelikku ilmet märgates. Aga siit ei tasu küll enne hommikut edasi liikuda. Mitte midagi ei näe.
Kris tõstis üles leegitseva käe, kuid Jim ignoreeris seda ja vajus uueks seinaks saanud põranda najale istuma. Asi polnud valguses või selle puudumises. Jim ei saanud kõndida.
"Kuradi santlaager," kirus Kris endamisi. Ta läks uurima, mis Jimil täpsemalt viga oli ning tardus õõvastavat vaatepilti nähes. Jalg oli väike asi võrreldes sellega, mis toimus rindkeres. Rebenenud naha alt paistis purunenud hammasrataste rägastik. Miski krigises ja kusagilt lekkis lõhna järgi otsustades õli. Mis veel hullem, üle laeva juhikabiini levis vastik kõrbelõhn, mis tuli Jimi katkisest kehast 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

1.Imeline Max

258.Kristallkuul, kadunud kingad ja tsirkuselaev

262. Kodutu rott ja tapjarobotid