241. Piraadid, prussakad ja haaknõelad.

Terve laev oli suitsu täis. Inglisilm lamas näoli oma vangikongi põrandal ja köhis. Koridorist oli kuulda rüselust. Miski või keegi kukkus raskelt vastu ust. Jack viibis endiselt tema juures. Noormees vandus endamisi ja lõikas Inglisilma köidikud lahti. Ta teadis, et riskis nõnda oma eluga, aga praegu polnud enam vahet. Surmale määratud olid nad nii või teisiti. 

"Muutu prussakateks," sosistas Inglisilm. "Anna enne oma nuga siia." 

Jack kõhkes hetke, kuid loovutas siis oma noa ja hajus kiiresti enda riiete sisse. Inglisilm oleks võinud ta surnuks torgata tema enese noaga. Selleks oli piisavalt aega, enne kui Jack mustava vaibana paksu suitsu sisse hajus. Kuid Inglisilm ei tahtnud seda rumalukest tappa. Laevas jätkus teisigi, kellele nuga sisse lüüa. 

Jim luuras kõhuli kivide vahel ning tulistas kõiki, kes laeva meeskonda kuulusid. Kris oli läinud Inglisilma välja tooma. Minutid venisid tundidena. 

Lõpuks nad tulid. Kris oli laevas kakeldes haavata saanud ning Inglisilm vedas teda enda järel. Hetk enne Jimi õhulaevani jõudmist tabas vaenlase kuul Inglisilma. Ta vajus koos Krisiga pikali. Jim niitis tulistaja kuulirahega jalust maha ning jooksis haavatute juurde. Mõlemad olid elus. Jim viis nad õhulaeva ja üritas lendu tõusta, kuid see ei õnnestunud. Omaette pomisedes ronis Jim juhikabiinist välja ning nägi, kuidas heeliumiga täidetud pall laevakere kohal vaikselt lössi vajus. 

Painaja leegitses praginal. Tundus, et seal enam ellujäänuid polnud. Jim ei märganud jalgadest mööda sibavaid prussakaid, kes jõudsid õhulaeva lipsata vaid murdosa sekundi võrra enne seda, kui ta ukse enda järel sulges. 

Täiskiirusel lendav varblane põrkas tuhmi mütsatusega vastu lillelise bussi esiklaasi ja kukkus uimasena maha. Erika virgus selle hääle peale ning tõstis pea roolilt. Otsaees punetas vajutusjälg. 

"Jim," sosistas ta ning ronis kabiinist välja, et varblasele pilk peale heita. Linnu jala küljes oli lühike sõnum, milles Jim tal kiiresti appi tulla palus. 

Sa võtsid kogu tsirkuse endaga kaasa, ütles Jim mõttes ja viibeldes, kui lastega täidetud buss katkiste õhulaevade juurde sõitis. 

"Emme ei saanudki meile uut laeva!" hüüdsid Inglisilma lapsed pettunult, nähes piraatide õhusõiduki suitsevaid ahervaremeid. 

"Tänage õnne, et teie emme üldse ellu jäi," vastas Erika. Ta astus Jimi tagasihoidlikku poissmehe urkasse ning küsis Jacki poole osutades: "Kes see tolgus on?"

Jim ei vajanud viipeid küsimuse mõistmiseks. Ta vastas: See on ülejooksik. Jõudis Inglisilma esimesest pilgust ära armuda. Nüüd ootab südamedaami toibumist. 

Ülejooksikul vedas, et talle hing sisse jäeti. Jim tahtis alguses Jacki maha lasta, kuid relvitut ja ilma riieteta noormeest tulistada polnud sobiv. Eriti veel siis, kui ta värisedes käed üles tõstis ja kiiresti midagi seletas. Jim ei suutnud ühtegi sõna huultelt lugeda. Lõpuks leidsid nad ikkagi ühise keele. Siin nad kõik nüüd olid. Jälle üks inimene tsirkuses juures. Loodus tühja kohta ei sallinud.

"Oh, milline romantika," sõnas Erika haavatute kallal askeldades. "Rotipoiss keerleb praegu kindlasti hauas ringi nagu vurr."

Ta puhastas vigastused ja vahetas sidemed. Kris oli natuke hullemas seisus kui Inglisilm. Kaela kukkunud laetala murdis tema rangluu. Kuna Krisi valulävi oli üsna madal, ei suutnud Erika tema halinat välja kannatada ja kasutas oma võimet tema piinade leevendamiseks. Inglisilm oli saanud kuuli vasakusse jalga. See läbis lihased puhtalt ja väljus teiselt poolt, jättes jala sisse ümmarguse augu, millest võis peaaegu läbi vaadata. 

"Ma tahtsin Painajat endale," torises Inglisilm. "Miks sul oli vaja see maha põletada, Kris?"

"Tahtsid õhulaeva," aga said uue mehe," susises Erika hammaste vahelt, hoides suus kaht haaknõela korraga. Ta kinnitas nende abil hädapärasteks sidemeteks olnud räbalad ja lahased ning juhendas Krisi: "Hoia käsi paigal. Muidu su luu kokku ei kasva."

"Aga mu käsi on ju terve," õiendas Kris.

"Su käsi on rangluuga ühenduses. Liigutades üht liigub ka teine," vastas Erika. "Mida sa tegid koolis anatoomia tunni ajal?"

"Ma pole kunagi koolis käinud," tunnistas Kris ning proovis ennast ettevaatlikult liigutada. "Kas see tüüp jääbki nüüd siia või?"

Tüübiks nimetatu vahtis õhulaeva sisemust suurte silmadega. Olles enamuse elust piraadilaevas veetnud, tundus Jimi juures kõik nii põnev. 

"Jack on ohutu lollakas," kommenteeris Regina. Tundus, et Jack oli sellise kohtlemisega harjunud, sest tema näolt ei paistnud vähimatki märki solvumisest. 

"Kas sa, poiss, ehitada oskad?" küsis Erika. Jack vahtis teda ja pilgutas silmi. 

"Naela puidu sisse lüüa? Värvipintslit käes hoida?" täpsustas Erika. 

"Ee... Ma ei tea. Võin ju proovida," vastas Jack ja naeratas igaks juhuks, et endast paremat muljet jätta. 

"Selge. Tuled laeva ehitama," otsustas Erika. "Ega see tsirkus ennast ise valmis tee."

"Kui ma ainult teaks, kus Max on," ohkas Kris. 

"Mina tean!" hüüdis Jack. "Me lendasime eile temast üle. Neid sulgi tema kaabu küljes näeks vist vanajumal ise ka. Ta kõndis naaberlinnas ringi."

"Ma ju ütlesin, et Päikesetõus viis nemad paremasse kohta ja jättis meid siia kõngema!" hüüdis Inglisilm ja virutas raevuhoos rusikaga vastu põrandat. See polnud hea mõte. Nüüd valutas tal lisaks jalale ka käsi. "Kuradi kahepalgeline uss!" kirus ta edasi. 

"Emme, kas lasen Päikesetõusu aju õhku?" küsis Anita abivalmilt. Jack tõmbus tüdrukust kaugemale ja valmistus prussakateks moonduma. Ta polnud päris kindel, kelle aju õhku lasta lubati.

"Kedagi sa õhku ei lase," vastas Inglisilm. "Kõiki maailma küürakaid ei jaksa sirgeks taguda."

"Aga mõne halva unenäo võime ju ikka tekitada," arvas Kaaren. Inglisilm lõi käega. "Laske käia ja tervitage Maxi minu poolt ka."

"Hei! Mitte minu venna unenägudesse!" sekkus Kris kätega vehkima hakates ja tõmbus valust kõverasse. 

"Idioot!" kirus Erika ning hakkas uuesti lahast tegema. Jack jälgis toimuvat naeratades ja tundis ennast peaaegu nagu röövlilaeval. Kuid siin oli parem. Siin oli Inglisilm.