238. Painaja

Inglisilm ärkas hirmsa peavaluga. Vajadus põit tühjendada andis endast piinarikkalt märku. Ta oli röövitud vahetult enne selle asjatoimetusega alustamist. 

Läbi hämaruse paistis tuhm valgustriip uksealusest praost. Ruumis, mille põrandal Inglisilm kinniseotuna lamas, lehkas mustuse ja alkoholi järele. Tõenäoliselt oli tegemist laoga. Kastivirnad kõrgusid selja taga ja üks nurk puutus selga iga kord, kui Inglisilm ennast liigutas. Miski sibas kiiresti üle jalgade. Õhupiraadid olid vist samuti parasiitidega hädas.

Laste hääli polnud kuulda. Järelikult oli tsirkusest kaasa võetud ainult tema. Inglisilma viimaseks mälestuseks oli ootamatu rünnak selja tagant ja teadvuse kustumine. Ta oleks justkui musta auku kukkunud. Ei ühtegi unenägu. Tundus, et need tõpranahad teadsid hästi, kuidas oma vange uimastada.

Uks avanes ja sisse astus umbes Inglisilma vanune noormees. Ta näitas arglikult küünlaga valgust ja niheles lävepakul, julgemata edasi tulla. Inglisilm polnud tema samme kuulnud. Näis, nagu oleks noormees maa alt üles kerkinud või õhust tekkinud. Oli ta üldse inimene?

"Silver saatis mind vaatama, kas..." alustas tulija, kuid Inglisilm ei lasknud tal lauset lõpetada.

"Seo mind kohe lahti, muidu lasen ennast ja selle neetud punkri täis!" hüüdis ta.

"Ma ei saa," vastas noormees. "Ausalt, ma väga tahaksin, aga ellu jääda tahaks veel rohkem."

Ta jälgis nukralt, kuidas Inglisilma pükstele tume laik ilmus. Sinna, kuhu naisterahval see tekkida poleks tohtinud. Noormees võpatas, saades aru, mis sorti "naisega" oli tegemist. Sellised ei püsinud laeval kunagi kaua. Ta valas kaasas olnud plekk-kruusist sahmaka vett Inglisilmale sülle. See oli jääkülm. Hetk hiljem astus tema selja tagant välja turske kogu, kes ei saanud olla keegi muu kui ennist mainitud Silver isiklikult. 

"Kuradi lollakas! Isegi vangile juua anda ei oska!" käratas ta ning lükkas Loll-Jacki jalust ära nagu põhukoti. Inglisilm oli jõudnud märgata poisi peas keerelnud mõtteid. Ta imestas, kuidas selline siiras ullike üldse siia röövlilaevale sattus. Täpselt sama heatahtlik ja naiivne nagu Kris, enne kui argielu temast teerulliga üle sõitis. 

"Kus mu lapsed on?" küsis Inglisilm. 

"Seal, kus ennegi," vastas Silver lähemale astudes. "Ootavad sind."

Silver pani küünla käest, kummardus Inglisilma kohale ning lasi pilgul temast üle libiseda. Mõtted, mis mehe peas keerlesid, olid hirmutavad. Inglisilm ei saanud ennast kaitsta, sest ta käed ja jalad olid kõvasti kinni seotud. Märg, abitu, haisev ja meeleheitel. Viimati oli ta samasuguses olukorras viibinud enne suurt muutust. Siis, kui enamus tema lastest maha lasti. Siis, kui tema ja Rotipoisi vahel kõik alguse sai. Siis, kui ta viimaks ometi aru sai, et pole kõikvõimas ja haavamatu. 

Põlvedega antud obadus tabas Silverit ootamatult ja valusalt. Inglisilm polnudki nii abitu, kui välja paistis. 

"Käitu ilusti, kui veel oma lapsi näha soovid," ähvardas Silver sõnu hammaste vahelt välja pressides. Tal hakkas järsku väga kiire. Tõenäoliselt põgenes kusagile oma valu välja karjuma.

Uks jäi lahti ning meeskonnaliikmed tulid üksteise järel teda vahtima nagu põnevat puurilooma. Kõigi mõtted kõlasid selgelt nagu kohalik raadio. Kuulda võis nii kahjurõõmu kui kaastunnet. Kahjurõõm oli selges ülekaalus. Suurema osa oma vabast ajast õhulaeval veetnud mehed vaatasid Inglisilma varjamatu ihaga. Kui nad poleks Silverit kartnud, läinuks Inglisilmal palju halvemini. 

"Teie kõik!" hüüdis vahepeal trümmisügavuses toibunud ja palju vihasemana tagasi tulnud Silver. "Tooge plikale midagi süüa ja juua. Hoidke silmad lahti. Olge valmis rünnakuks. Tsirkuse värdjad tulevad varsti teda otsima. Ning mis kõige tähtsam..." Silver osutas sõrmega Inglisilma suunas. "Ärge laske tal magama jääda. On selge?"

Mehed noogutasid. Nad mäletasid päris hästi, milliseid jubedaid luupainajaid see kena naisterahvas neile kõigile tekitada suutis. Kui tegemist poleks olnud vaenlasega, sobinuks Inglisilm ideaalselt Painaja meeskonda täiendama.

Uks vajus raskelt kinni. Inglisilm jäi rõskesse hämarusse väljakannatamatu leha sisse. Sees keeras. Ta pööras ennast külili, et mitte iseenda okse sisse lämbuda. Varsti... Varsti pidid tsirkuse omad tulema ja ta vabaks päästma. 

Ootus segunes paanilise hirmuga. Rotipoiss oli juba surnud õhupiraadi käe läbi. Polnud vaja, et see veel kellegagi juhtuks. Eriti lastega. Jumala eest, et Kuu ja Kaaren ei hakkaks nende meeste teadvusesse tungima. See siin oli unepiraatide õhulaev. Need mehed olid luupainajate kõrgeim tase.