237. Ära kutsu kurja
Loll-Jack jäi teda tühja pilguga vahtima. "Aktivist?"
"Väga tegutsemishimuline tüdruk," seletas Silver kannatlikult. "See, kes kõmmutas Karu sõelapõhjaks. Karu oli vist tema mehel kõri läbi lõiganud, kui ma asjast õigesti aru sain."
Silver ohkas. "Kisub sõjaks. Selleks on praegu väga sitt ajastus. Ilma Antoniota olete kõik nagu kari lambaid. Hüppate unenägudes üle aia üksteise järel."
"Aga..." alustas Loll-Jack, kuid ei jõudnud lõpetada, sest Silver lõi kõvasti rusikaga vastu lauda ja käratas: "Ei mingeid agasid! Mine kambüüsi ja peksa kokk jalule! Süüa tahaks."
"Meil pole kokka..." pomises Loll-Jack arglikult.
"Nüüdsest on!" hüüdis Silver. "Nii kaua, kuni te pole suutnud rotiplikat tagasi tuua, olete kõik kokad. Ise jagate, kelle kord täna on. Ja toit olgu söödav!"
"Kes üldse sind käsutama valis..." hakkas Igerik protestima, kuid Silveri sünget pilku nähes jäi ta kiiresti väga vaikseks ning ruttas kambüüsi, et Silveri silmis kaotatud plusspunkte tagasi teenida.
"Ma pole kunagi tsirkuses käinud," halises Loll-Jack.
"Tahad kohe minna?" küsis Silver ja vaatas üle reelingu serva alla. Tolm paiskus koos putukatega vastu kaitseprillide klaase.
"Varsti lendame tsirkuse kohale," ütles Silver. Ta võttis prillid peast ning hakkas räigete vandesõnade saatel klaase pühkima. "Kui sa alla kukkudes endale tiivad kasvatada suudad, võetakse sind kindlasti rõõmuga vastu," lisas Silver ning sättis prillid uuesti ette. Need polnud tavalised kaitsevahendid, vaid toimisid binoklina. Nende abil nägi Silver kaugele, pimedas ja viletsamate ehitiste puhul mingil määral ka läbi seinte.
Loll-Jack mõtles natuke ning loobus tsirkusesse mineku plaanidest. Ta märkas järsku, et katlale oli tarvis kütet lisada ja muudki kiireloomulised asjatoimetused vajasid tegemist.
Silver silmitses punasetriibulist tsirkusetelki ning märkas selle juures seismas Inglisilma õhulaeva. Teenistusvalmilt õlal istunud luurelind tõusis vaikse vurinaga lendu ja võttis suuna tsirkuse poole.
Nad istusid jälle keset telki ümmarguse laua ümber: Jim, Kris, Inglisilm ja Erika. Neist viimane tahtis tegelikult rohkem muresid uputada kui sõjaplaane pidada. Nimelt avastas Erika hommikul ärgates, et Stella oli koos lapsega vaikselt jalga lasknud. Lauale jäetud kirjas seisis lubadus asjadele hiljem järgi tulla.
"Kui Julia poleks eile õhtul tagasi tulnud, oleksin arvanud, et Max võttis Stella enda uueks voodi-assistendiks," ütles Erika ning kummutas järjekordse klaasitäie puhast viskit hinge alla. Jim tegi mõttes arvestusi, kas ja kui palju tal seda kangemat kraami veel alles oli. Vähe. Selliste alkohoolikutega koos elades tuli lähiajal minna lähimasse linna varusid täiendama või piraadilaev paljaks varastada.
Tegelikult oleksid nad joomise asemel pidanud plaani koostama, õhuröövlite ründamiseks. Kahjuks või õnneks näitas reaalsus midagi muud.
"Kuidagi kummaline jah," et kõik korraga ära kadusid," nõustus Kris. "Ma küsiks muidu Päikesetõusu käest nõu ja abi, aga teda pole samuti."
"Nad läksid üheskoos tõotatud maale ja jätsid meid siia peldikusse kõngema," ütles Inglisilm süngelt. Ta haaras Erika nina eest viskiklaasi ja valas selle sisu endale kurku.
"Pudel on seal. Vala endale uus," ütles ta tühja klaasi valju kolksuga lauale pannes. Erika uuris murelikult klaasi põhja, enne kui julges selle uuesti täis valada.
Kris vahetas pilke tema põue roninud rotitüdrukuga ning läks laste juurde. Tundus, et laua ümber istujatelt polnud enam midagi mõistlikku oodata.
Suur tume vari libises üle tsirkusetelgi. Õhulaeva üleval hoidvalt koonusjalt pallilt võis lugeda suurt mustade tähtedega kirja: PAINAJA.
"Kas sa näe, madrused on tööle pandud," kommenteeris Erika. "Laeva nimi on jälle loetav."
"Ahoi, sitapead! Ma tulen varsti teile külla!" röökis Inglisilm kätega piraadilaeva poole vehkides ja väga ühemõttelisi žeste tehes. Kuu ja Kaaren hoidsid teineteisel käest ning jälgisid õhusõidukit mõtlikult. Miikael jõudis tähele panna, et laeva põhja all vajas üks koht parandamist ning Anita üritas meeskonna ajusid plahvatama panna. Tema suureks üllatuseks põrkasid kõik püüdlused tagasi nagu kuulikindlalt klaasilt. Nende meeste ajud pidid olema terasest. Võib-olla polnudki neil ajusid, mida plahvatama panna. Agnes klähvis eufooriliselt üles-alla hüpates ning ajas närvi Maxi kassi. Ella vahtis õhulaeva suurte silmadega, kuid ei julgenud seda põlema panna, kartes, et majasuurune kolakas alla kukkudes telgi lömastab. Marvinil ja Mayal oli laevast täiesti ükskõik. Nende suurimaks mureks olid suhu kasvavad hambad.
"Ja lendaski minema," konstateeris Erika paar minutit hiljem. "Ei tea, mida nad tahtsid?"
"Nad uurisid olukorda," vastas Inglisilm. "Oodaku need raiped. Ma veel..." Inglisilm tõusis lauast kinni hoides püsti ja koperdas ukseni. Ta polnud ammu nii palju joonud. Alkohol võttis jalust nõrgaks. "Ma... Lähen kusele," teatas ta ning kadus silmist.
Pool tundi hiljem polnud Inglisilm ikka veel tagasi tulnud. Jim aimas halba ja läks teda otsima. Tagasi tuli ta paberitükiga, mis oli teibitükiga telgi seina külge kleebitud.
"TEIE PLIKA MEIE OMA VASTU," seisis paberil.
Kommentaarid
Postita kommentaar