236. Veritasu

"Kris, mul on su abi vaja." 

Inglisilma hääl kõlas otse Krisi ajus, ilma kõrvu läbimata.

Kris seisis üksinda keset mahajäetud mänguväljakut, millel enamus tema õudusunenägudest alguse said. Seekord ei olnudki Kuu teda hirmutamas. Roosaka taeva taustal mustendas lõbustuspargi vaateratta siluett ning teisedki atraktsioonid olid äratuntavad. Tunne, et iga hetk on kohe midagi halba juhtumas, näris kõhuõõnes.

"Mul on lapsed ja sul samuti," vastas Kris Inglisilmale, kuigi ei näinud teda. "Milleks riskida?"

"Rotipoisi nimel," ütles Inglisilm aegamisi nähtavaks muutudes. Ta nägi jälle välja nagu neil aegadel, kui nad veel koos elasid. Punaruudulise seeliku, tanksaabaste ja punkari nahktagiga. Valus igatsus pigistas südant külma käega. Koos oldud lühike aeg oli üheaegselt olnud ilus ja kohutav.

"Rotipoiss väärib seda, et me need pilusilmsed värdjatest ilanäod hävitaksime," jätkas Inglisilm.

Rotipoisi pärast see kõik meie vahel lõppeski, mõtles Kris kahetsusega. Ta polnud vihane. Rotipoiss oli olnud tema parim sõber ja temale tuli andeks anda. Kurvaks tegi juhtunule mõtlemine ikkagi.

"Kas sa mitte maha ei lasknud seda tüüpi, kes..." alustas Kris ettevaatlikult.

"Nad kõik tuleb tappa!" hüüdis Inglisilm ja jätkas nutuselt: "Kris, ma palun sind. Sa tead, mis mu peas toimub. Sa oskad mu unenägudes rännata. Mäletad, kui me..."

Muidugi Kris mäletas. Aega, kui nad jagasid mõtteid ja unenägusid. See oli tore mäng. Minna, kuhu tahes ja olla, kes iganes. Nad oleksid meelsasti jäänudki ilusasse unenäkku, kuid valjuhäälne argipäev ajas Inglisilma ja Krisi igal hommikul üles kõige parema koha pealt.

"Aga kui me mõlemad sureme?" kahtles Kris. "Kes siis meie lapsed üles kasvatab?"

"Ei sure," sosistas Inglisilm. "Sa ei sure ja mina samuti mitte. Me lähme koos ja näitame neile koha kätte. Mul on plaan."

Koos... mõtles Kris kibedalt. Alles sa matsid Rotipoisi maha. Mina pean olema järgmine?

Kuid siiski. Ta ei saanud lasta Inglisilmal üksi lahingusse minna.

Kui nad oleksid Inglisilma tapnud, kas ma läheksin tema eest veritasu nõudma? küsis Kris endalt. Vastus oli jaatav. 

"Olgu, ma tulen," ütles Kris sügavalt ohates. "Kui mina langen ja sina ellu jääd, siis palun hoia mu pisikesi sama hästi kui enda omasid."

Kris ärkas võpatades. Luba oli antud ja ta juba kahetses seda.

"Max, kas sa..." Kris tuli venda otsides tsirkuselavale ning tardus tahvlile jäetud teadet nähes paigale. 

"Tsirkus jääb sulle, Kris." 

Rohkem ei olnud tahvli peale kirjutatud ühtegi sõna. Maxi asjad olid kadunud ja Juliat polnud ka kusagil näha. Kuhu nad ometi minna võisid?

"Sa ei saa mulle nii teha..." sosistas Kris. Tal oli niigi õlul terve majapidamine. Nüüd siis tsirkuseetenduste korraldamine samuti.

"Issi, kus onu Max on?" küsis Ella. "Issi, onu Maxi kass sõi ühe Maya liblika ära."

Nii et kass jäeti temale. Nagu lastest veel vähe oleks.

"Max läks jalutama," vastas Kris. "Kas Maya tunneb ennast ühe liblika kaotamise pärast halvasti? Tal peaks neid vähemalt sada tükki veel olema." 

"Ei, vist ei tunne," arvas Ella. "Ta närib Marvini rätikuid. Uus hammas tuleb."

"Tore," ütles Kris äraolevalt. Midagi tuli ette võtta. Üksinda tervet tsirkust juhtida Kris kohe kindlasti ei soovinud.

Jim luges pika kirja läbi ning lasi paberil lauale vajuda.

Sa oled päris lolliks läinud, mõtles ta. Regina istus rotina Jimi õlal ning vaatas meestele küsivalt otsa. Ta suutis Krisi varesejalgadest suure vaevaga midagi välja lugeda.

Kris haaras joonustusploki, mis oli juba nurkapidi Maya suhu jõudnud, pühkis tati varrukaga maha ning kribis paberile sõnad: "Ma lubasin. Kui ma temaga kaasa ei lähe, siis läheks Inglisilm ikkagi ja saaks suure tõenäosusega kohe surma. Ma ei taha kaheksat last üksinda üles kasvatada."

Esiteks pole sa üksi. Teiseks: asi pole ainult lastes, mõtles Jim. Sa teed alati kõike, mida Inglisilm tahab. 

Kris lõi käega ning hakkas oma järelkasvu äraminekuks riidesse sättima. Kui Jim polnud nõus unerännaku ajal tema keha valvama, tuli kellegi teise poole pöörduda. 

"Oota," ütles Regina. Ta oli märkamatult jõudnud inimeseks moonduda ning seisis nüüd meeste palge ees, ainsaks kehakatteks Jimi voodi pealt kiiruga haaratud õhuke tekk. 

"Ma tean meeskonna kõiki nõrkusi," ütles Regina. "Kas tohin sinuga kaasa tulla?"

Jim raputas pead ning haaras Regina õlast kinni. Ta ei saanud lubada kahel tema jaoks kõige olulisemal inimesel kindlasse surma minna. 

Ma lähen ise. Te jääte siia.

"Jim, lõpeta! Sa ei tohi!"

Mul on kogemused. Ma tean, mida teha. Sina, Niina, pead oma lapsed suureks kasvatama. Ja Regina... Ta on ise alles laps. Infot piraadilaeva kohta sooviks ma temalt küll.

Õudne nägemus iseendast kui ainsast täiskasvanust keset ebatavaliste laste karja, vastutamas terve tsirkuse etenduste toimumise eest, kangastus Krisi vaimusilma ees liiga reaalsena. Põrgusse see tsirkus. Tuli leida mingi muu lahendus pisikeste suude, kuid suurte ja alati näljaste kõhtude täitmiseks. 

Ma tulen tagasi, lohutas Jim. Ära loodagi, et minust nii lihtsalt lahti saad. 

Jim oli Kris-Niina endale välja valinud ning ei kavatsenud temast loobuda seni, kuni talle elupäevi oli antud.