232. Kris saab närvivapustuse
"Aga täna pole ju proovi!" hüüdis Kris, kui Inglisilm on lastekarja tsirkusetelki saatis. Tal oli parajasti pooleli oma laste pesu pesemine. Veel viie põngerja lisandumine ei rõõmustanud teda sugugi. "Mis mõttes..."
"Olge tublid," ütles Inglisilm ja kõndis minema. Enne laeva õhkutõusmist jõudis Kris märgata, kuidas rotikari mööda laevakülge üles sibas. Nii palju siis Rotipoisi lubadusest, et ta enam kunagi Inglisilma juurde tagasi ei lähe.
"Emme toob meile suurema ja parema laeva," uhkustas Anita ning jooksis lava taha, et uudist Ellale teatada. Miikael hakkas Maya liblikaid loendama ning Agnes püüdis tiivulisi hammastega naksata. Marvin nautis luupainaja-kaksikute tähelepanu ning lasi rahulikult endast rätikuid välja kiskuda.
"Emme toob laeva?" küsis Kris segadusse sattudes. "Mida ta sellega veel mõtles?"
Max taipas kohe, mis toimumas oli. Piraadilaev oli jäänud ilma kaptenita ja Inglisilm tormas seda vallutama. Kuidas tema juhtunust teada võis? Kes talle rääkis?
Paar tundi hiljem saabus Jim. Tal sai üksinda laevaehitamisest kõrnini ning ta tuli vaatama, kas Rotipoiss laiskles niisama või oli temaga midagi juhtunud.
"Rotipoiss läks koos Inglisilmaga minema," seletas Max, kirjutades sõnu samal ajal tahvlile, mis oli üles pandud Ellale tähtede õpetamiseks. Jim lõi endale käega vastu laupa ja vandus hääletult. Ta oleks pidanud aimama, et nii läheb. Rääkida endisele röövlile, et piraadilaev ilma kaptenita jäi, see oli umbes sama kui stardipaugu andmine. Aga Rotipoiss, miks tema kaasa läks? Lepitust otsima? Ajastus oli väga vale.
Regina puges Jimi põuest välja ning teised tema kehasse kuuluvad rotid tulid dekoratsioonide tagant päevavalguse kätte. Jim pööras selja ning lasi Reginal rahulikult inimkuju võtta ja riietuda. Max nii viisakas polnud ja vaatas huviga. Reginal oli ükskõik, sest ta teadis, et tsirkuseinimesi võis usaldada. Olles riidesse saanud, jäi ta otsivalt ringi vaatama. Lapsi olid kõik kohad täis, aga Krisi polnud kusagil.
"Kus siis pisikeste kaksikute ema on?" küsis Regina.
"Krisil hakkasid päevad," vastas Max naeru tagasi hoides. "Las ta olla natuke aega omaette. Muide, ta on pisikeste kaksikute ja liblikatüdruku isa..."
"Oih, vabandust," ütles Regina punastades. Õhupiraatide laeval sedasorti mehi polnud. Kui röövretkede käigus mõni taoline ette sattus, tehti ta väga ruttu vagaseks.
Kaaslaste nägusid hoolikalt jälginud Jim otsustas siiski vaatama minna, mis Krisiga juhtus.
Kris istus magamisnurgas, kõrvaklapid peas, ning kuulas kassettmakist muusikat, liigutades hääletult kaasa lauldes huuli. Kuigi patareid ja akud olid ainult eriolukorras kasutamiseks, ei huvitanud need reeglid teda põrmugi. Närvivapustust ei juhtunud iga päev. Järelikult oli eriolukord.
Niina, ütles Jim. Tema mõte tungis läbi muusika ning Kris avas silmad. Jimi nähes muutus ta kohe palju rõõmsamaks. Enam ei pidanud ta seda hullumaja vennaga kahekesi haldama. Maxi õelad kommentaarid olid teda täna palju rohkem haavanud kui tavaliselt. Kõik ajas närvi. Lapsed, majapidamistööd, kustumatu kaotusvalu, magamatus...
Ma keerasin jama kokku, tunnistas Jim ning istus Krisi kõrvale madratsi peale. Kris võttis kõrvaklapid peast, kuigi need ei takistanud teda Jimi kuulmast. Nii tundus õigem. Ta võttis joonistusploki, et sinna kirjutama hakata. Pealmisel lehel oli pilt, mida Jim unes nägi.
Millal sa selle joonistasid?
Kris tahtis juba vastama hakata, kuid Jim segas vahele: Eile öösel või täna hommikul? Kas sa nägid unes, et joonistasid pilti ja näitasid seda mulle?
Krisi pilk oli täis hirmu ja õudust. Ta noogutas, mõeldes endamisi, et näeb jälle und. See ei saanud juhtuda päriselt.
Sa keelasid mul Inglisilmaga rääkida ja siis tuli see tüdruk välja minu nahast.
Kris taganes niutsatades, kuid telgisein ei lasknud tal enam kaugemale minna.
Rahune, see oli ainult uni. Meie mõlema uni. Me nägime seda üheaegselt.
Jim sügas mõtlikult lõuga, millel kasvas paaripäevane habemetüügas. Ma käisin täna hommikul Inglisilmaga rääkimas.
"Ei!" hüüdis Kris, kuigi teadis, et Jim teda ei kuule.
Asi oli isiklik. Mida see plika endast õige arvas? Tulla meie mõlema unenägudesse... Nüüd on ta mu silma all. See on hea. Halb on aga see, et ma lobisesin plika emale välja, et röövlite õhulaev ilma kaptenita jäi. Tal lõi kohe peas lambi põlema.
Kris unustas hirmu ning ta sõimas Jimi nii, kuidas oskas. Ta valas kogu päeva jooksul kogunenud ängi välja. Jim jälgis teda rahulikult ning isegi ei üritanud aru saada, mida talle öeldi.
Lõpetasid? küsis ta, kui Kris viimaks väsis ja rusikaga vastu patja virutas. Vanemaid inimesi lüüa polnud ilus. Eriti siis, kui see vanainimene võis su ühe sõrmenipsuga hävitada.
"Alates tänasest olen ma kaheksa lapse ema," sõnas Kris kibedalt. Ta pühkis juuksed näo eest kõrvale, kohendas riideid ning valmistus inimeste ette minema. Jim vaatas teda varjamatu imetlusega. Tema silmis oli Niina kõige ilusam naine, keda ta oma elu jooksul kohanud oli. Ainult Niina. Mitte kübetki Kristoferit.
"Tuled ka?" küsis Kris ja ulatas Jimile käe. Tema viha oli nagu säraküünal. Süttis suure särinaga ja kustus kiiresti. Jim võttis käe vastu ja lasi ennast püsti aidata. Nad läksid koos lastekarjale vastu, sest Max oli neid valvates juba surmaeelsesse seisundisse sattuda jõudnud. Regina sai jõmpsikatega paremini hakkama, sest väikesed inimesed käitusid üsna sarnaselt purjus piraatidele. Tsirkus oli märkamatult lasteaiaks muutinud.
Kommentaarid
Postita kommentaar