230. Luupainaja

Pokkeriõhtu oli pikale veninud. Mängijad istusid ümber laua lõbusas meeleolus ja öö hakkas märkamatult hommikuks muutuma. Joodud viski vajas välja laskmist. Jim läks telgi taha sobivat kohta otsima, kui märkas tagaukse juures hõõguvat tulukest. See oli ju Kris. Ta kössitas seina ääres kasti otsas nagu vaene kodutu, tekk ümber õlgade mähitud, joonistusplokk põlvedel ja pealamp otsaees säramas. 

Saanud oma asjatoimetusega ühele poole, istus Jim Krisi kõrvale ning jälgis, kuidas visandile üha rohkem varje juurde tekkis. Pildil kujutatud koletisliku välimusega laps muutus iga hetkega realistlikumaks. 

See on ju üks Inglisilma kaksikutest, märkas Jim. 

Pööranud joonistuse peale puhta lehe, kribis Kris sinna kõverate trükitähtedega: "TA ON LUUPAINAJA."

Jimile meenus, et Krisil olid probleemid öise unega.

Näed teda unes? Mis ta teeb sulle?

Vastuseks näitas Kris uuesti oma joonistust ja osutas pliiatsiotsaga Kuu hammastele. 

Kas sa tüdruku emaga oled rääkinud? küsis Jim.

Kris noogutas.

Ja ei mingit abi?

"TEDA EI HUVITA," kirjutas Kris.

Jim noogutas mõtlikult. Krisi mured polnud päris paljude meelest tõsiseltvõetavad

 Aga kui ma ise räägin? 

Kris raputas pead ning jäi vihaselt Jimi põrnitsema. Ta tundis ennast nagu väike laps, kes ei saa oma probleeme ise lahendatud ja palub oma isa, et ta läheks tülinorija isale kituma, millega tema võsuke hakkama sai. Ainult, et Krisil polnud isa, kelle abi paluda. Temal oli selleks vanem vend. Max läks ja tegi tülinorijale väga veenvalt selgeks, et ta võiks endal ise näo üles lüüa. Enamasti sellest piisas ning Krisil polnud tarvis kedagi põlema panna. Viimasel juhul kaasnes alati suur pahandus. Seda üritas Kris iga hinna eest vältida.

Aga kui ma ise temaks muutun? küsis Jim. 

Hääl, millega ta neid sõnu mõtles, kõlas kuidagi kummaliselt. Just nagu väikesel tüdrukul. Jim hakkas tõepoolest moonduma. Nahk rebenes koos riietega tuhandeks tükiks ning vanamehest sai armas heledapäine plikatirts, kelle haihambad lambivalguses kurjakuulutavalt kiiskasid. Hetk enne seda, kui Kuu oleks tal pea otsast hammustanud, ärkas Kris üles, laubal külm hirmuhigi. Ta kobas pimeduses ringi. Tema lapsed olid alles. Kõik kolm tükki. Ühtegi luupainajatüdrukut polnud kusagilt paistmas. Lapsed olid üksteise kaissu pugenud. Krisil polnud kellegi kaissu pugeda. Polnud kedagi, kellele jutustada kohutavast unenäost. Tuli uuesti magama jääda ning loota, et Kuu enam tagasi ei tule.

Samal ööl nägi Jim unes, kuidas ta tsirkusetelgi taga Niinaga vestles. Nägi pilti hüppenööriga hüppavast tüdrukust, kellel oli seljas helesinine kleit ja suus palju teravaid hambaid. Äkitselt oli see tüdruk tema sees, rebides nahka enda ümbert katki nagu tülikaid ja pigistavaid riideid. Jim ärkas hääketult karjudes ning põrnitses süngelt pilkast pimedust. Ta tundis ikka veel oma nahka rebenemas. Valu, abituse tunne, hirm... See kõik tundus nii tõelisena. 

Uneskäijast plika oli ületanud igasugused piirid. Mida ta endast õige arvas? Jim lubas endale, et läheb juba hommikul Inglisilma juurde. 

Niina juttu Inglisilm ei kuulanud. 

Jimi puhul polnudki kuulata vaja. Piisas ainuüksi tema nägemisest.