226. Etendus

Kuu astus lavale, õngitses taskust paberitüki ja hakkas vaevaliselt veerima: 

"See lugu on lõvist, kes kartis tuld. Ta..."

Samal ajal astus Kris tema selja taha ja valmistus oma etteasteks. Kuu luges veel natuke, rebis siis paberi tükkideks ja viskas tükid õhku. Ta hüppas kaugemale, et mitte pihta saada põlema süttinud paberhelvestega. Kris astus tulevihma kätte ja esitas koomilist miimietendust, näidates, mismoodi see lõvi paaniliselt tuld kartis.  Äkitselt süttisid kõik seintele kinnitatud tõrvikud ja Kris lahvatas üleni leekidesse. Ennist seljas olnud lõvikasukas põles ära ning jättis alles erkpunase sätendava kostüümi. Teinud järgemööda kolm tagurpidisaltot, süütas Kris põlema rõnga, mis oli ilmselgelt liiga väike selleks, et sealt läbi mahtuda. Kris läbis selle ilma probleemideta ning maandus õhus kukerpalli tehes nõtkelt jalgadele. Vaevumärgatav hingeldamine andis märku sellest, et etteaste nõudis temalt mõningast pingutust. Ta polnud enam kahekümne aastane. 

Kuu ja Kaaren vilkusid teineteist välja vahetades lava vasakus ja paremas servas, pannes oma mustvalge virvendamisega publikul pea ringi käima. Tüdrukud sättisid paika järgmisi atraktsioone, millest Kris üle ja läbi karglema pidi, olles need eelnevalt põlema süüdanud.

Kui Kris lõpuks rahvale õhusuudlusi saates kulisside taha keksis ja seal rampväsinuna pikali vajus, saabus Maxi ja Inglisilma kord. Aega peatada Max enam ei saanud. Nüüd tuli tal publikut hullutada mentalismitrikkide ja mustkunstiga. Inglisilm sai assistendi mängimisega suurepäraselt hakkama. Rotipoisi arvates isegi liiga hästi. Ta jälgis lava kõrval seistes tähelepanelikult oma elukaaslase esinemist. Kas tõesti oli Inglisilmal tarvis Maxile nii palju naeratada ja teha justkui möödaminnes õrritavaid žeste? See oli ju ilmselge flirtimine, rahva ees. Rotipoisi ees samuti. No kurat! 

Armukadedusest hulluva Rotipoisi õlal istus Regina juhtrott. Ta jälgis tsirkuseetendust lapseliku vaimustusega. Kõik tundus tema jaoks nii ilus, ahvatlev, värviline. 

"Vaata!" piiksatas Regina hirmunult ja puges Rotipoisi krae vahele peitu. Rotipoiss otsis pilguga, millele tüdruk vihjata võis. Roti soojus tema naha vastas tuletas paratamatult meelde, milline see loom inimkujul välja nägi. Tegelikult oli Regina rotina samuti väga kena. 

Aitab! 

Rotipoiss kutsus ennast korrale. Selliseid mõtteid ei tohtinud mõelda. Selliseid tundeid ei tohtinud tunda. Ta otsis pilguga, kuni leidis tsirkusetelgi katuseserval kõõluva ronga. Spioon! Ta hüüdis mõttes seda Inglisilmale, kes justkui muuseas koukis põuest välja kunagi Lily'le kuulunud pisikese kuldse revolvri ja kõmmutas ronga ilma sihtimata tema positsioonilt alla. Tehes näo, nagu oleks see olnud osa etteastest, jätkas ta sujuvalt oma etteaste esitamist.

"See, kuidas te mõttes omavahel suhtlete, on nii lahe!" õhkas Regina rotikeeles. 

Rotipoiss ainult mühatas. Ta ei hakanud praegu, kui silmad ja kõrvad võisid olla absoluutselt kõikjal, rotitüdrukuga vestlema.

Järgmisena tuli lavale klounikostüümis Kris koos maagiliste lastega, kellest üks, Eris, oli tegelikult täiesti tavaline, aga üldises melus ja Krisi lakkamatus jutuvadas ei pannud keegi seda tähele. Nalja sai tehtud omajagu, rahvas naeris ning saabuski aeg lõpusõnade lausumuseks, publiku tänamiseks ja pidulikuks kummardamiseks. 

Kohe pärast eesriide sulgumist jooksis Inglisilm Rotipoisi juurde. Ta teadis, et kui oleks natukenegi kauem lava taga viibinud, saanuks ta kodus isikliku teatrietenduse.  Selleks ajaks, kui Inglisilm saabus, oli Regina jõudnud juba jalga lasta. Tema ajutiseks peatuspaigaks sai Jimi õhulaev. Sealt ei osanud ega julgenud keegi teda otsida. Legendid Jimi jõust ja külmaverelisusest ületasid õhupiraatide kohutava kuulsuse. Tõele au andes oli Jim samuti oma noorusajal õhupiraat olnud. Ta otsustas lõpuks, et tsirkuse juhtimine oli natuke lihtsam kui piraadilaevatäie klounide ohjeldamine. Viimaks tüdines Jim tsirkuse juhtimisest, kuid siin ta nüüd oli - tagasi tsirkuses. Õnneks ainult vaimse juhina, lastes Maxil teha tähtsaid otsuseid ja andes nõu ainult siis, kui seda temalt paluti.

Nähes Reginat inimkujul, oli Jimile meelde tulnud keegi, kes enam ammu elavate hulgas ei viibinud. Küll aga võis elus olla keegi, kes kandis edasi selle inimese geene. Jimi omasid samuti. Tahtmata Reginat asjatult ehmatada, oli Jim palunud Krisi, et ta ei räägiks tüdrukule kahtlustest, mis teda vaevasid. Jim ei olnud päris kindel. Isegi, kui tegemist olnuks tõesti tema kadunud tütrega, siis mida see teadmine Reginale andnuks? Võib-olla ei tahtnud ta endale sellist isa nagu Jim. Parem jäägu kõik nii, nagu oli.