225. Rott vs rott

"Ma kolin välja!" teatas Regina, kui oli jõudnud tagasi õhupiraadiaeva pardale. Kapten Antonio vahtis teda suurte silmadega ning küsis: "Lolliks läksid või?"

"Küllap jõudis tsirkuses mõni suure jutu ja veel suurema..." hakkas Loll-Jack aasima, kuid kapten lõi ta ühe rusikahoobiga oimetuks.

"Või tsirkus..." lausus ta mõtlikult. Kuna Miraaž põles hiljuti maani maha, polnud sealt enam midagi võtta. Järelikult pidi Reginal tõepoolest olema mingi muu põhjus sinna minekuks. 

"Kas see suurte sulgedega kääbus kutsus sind?" küsis kapten, vihjates Maxi väiksemapoolsele kasvule.

Regina raputas pead. "Keegi pole mind kutsunud. Muide, tsirkuses pole ühtegi kääbust."

"Mis kuradi pärast sul on siis vaja minna värdjanäitusele?" sai kaptenil mõistus otsa. "Kas meie laeva peal on vähe idioote?" 

Regina oleks meeleldi vastanud, et esi-idioot seisab praegu tema ees, aga ta hoidis ennast tagasi. Kapteniga oli mõttetu vaielda.

"Ma ei tea veel täpselt, kuhu lähen," tunnistas Regina. "Pidage siis ilma minuta vastu." 

"Kuskile sa ei lähe!" röögatas kapten ja haaras Regina õlast kinni. Tüdruk hammustas Antonio kätt ja muutus rottideks. Asjad, mis ta kaasa võtta tahtis, jäid nüüd maha. Samas polnud vahet. Kõige tähtsam oli laevalt minema pääseda, enne kui see uuesti õhku tõusis. Lendav piraadilaev oli nagu vangikong. 

Saatjaks kapteni räme sõim ja pootsmani kahjurõõmus naer, jooksis Regina tuttavat teed pidi linna suunas. Ta lootis, et Antonio teda otsima ei tule. Igaks juhuks tasus enne tsirkusesse minekut ennast paar päeva kusagil mujal varjata. Linnaelanikud kasutasid rotte toidu, energiaallika ja riiete valmistamiseks sobiliku materjalina. Vaesemad inimesed õmblesid endale pisikestest rotinahkadest kindad, rikkamad hankisid läbi keeruliste tutvuste hinnalist karusnahka. Tuli olla väga ettevaatlik. 

Reginale oli meelde jäänud, et Inglisilma õhulaevas ei tohtinud kahjuritõrjet kasutada. Seda infot edastas talle üks luurelind, keda tähele ei pandud, sest kogu tähelepanu oli koondinud allatulistatud drooni lahkamisele. Võis julgelt öelda, et Regina teadis tsirkuse koosseisu kuuluvatest inimestest palju rohkem kui nad ise. 

"Rotipoiss, kurat, kus sa jälle kooserdad?" Inglisilm tuhnis mööda kamböösi ringi, kolistas pottide ja pannidega ning otsis soola. Ta teadis kindlalt, et Rotipoiss tõi soola, kui eelmiseks elukohaks olnud maailmas varusid täiendamas käis. Loomad ja eriliste võimetega ininesed viirusesse ei nakatunud. Järelikult oli Rotipoiss kahekordselt kaitstud. Nakkuse edasikandmisest hoidus ta hoolikalt. Rotipoiss tegi iga kord pärast maailmadevahelise piiri ületamist endale ja kaasa toodud asjadele nii põhjaliku puhastuse, et kõik Inglisilma õhulaeval elavad kohalikud satikad desinfitseerimisvahendi aurudes hinge heitsid. Irooniliseks muutis kogu loo see, et pisikutõrjevahendit oli võimalik hankida ainult viirusekoldest. 

Mööda riiulit sibas rott, kes osutas koonuga ühe purgikese poole, mis teiste taha jäi. 

"Tänan sind," ütles Inglisilm ja lisas toidule soola, kui ta käsi peatus, sest ajusse jõudis kohale, et midagi oli valesti. Pannud soolatopsi käest, jäi ta rotile otsa vahtima. Seda looma polnud Inglisilm varem kohanud. Kas Rotipoisi kehas oli jälle uuendus toimunud?

Kambüüsi uks avanes ja sisse astus Rotipoiss. Toidulõhn oli ta kohale meelitanud. Uut rotti nähes sai Rotipoiss kohe aru, kellega oli tegemist. 

"Mida sa siin teed?" küsis ta. 

"Kes ta on?" küsis Inglisilm. "Äkki räägiksid mulle lõpuks, mis pasa sa kokku keeranud oled?"

"Asa kokku keelanud," kordas Agnes ja haugatas rõõmsalt. Rotipoiss vaatas Inglisilma etteheitvalt ning hakkas last noomima, et ta suurte inimeste sõnu rohkem järgi ei kordaks. Saanud kasvatustööga ühele poole, märkas Rotipoiss, et salapärane külaline oli silmist kadunud. Inglisilm seisis pliidi juures, kulpi hoidev käsi puusale toetumas, ning ootas Rotipoisilt selgitusi. 

"Ma räägin siis, kui sa oma toimetustega valmis saad," lubas Rotipoiss. "Lähen tegelen lastega." Ta üritas Inglisilma suudelda, kuid palju ei puudunud, et Rotipoiss oleks kulbiga vastu pead saanud. 

"Kallis, kõik on korras. Päriselt," ütles Rotipoiss Agnesele järgi joostes, põrandalapp käes. See tüdruk keeldus potile minemast ja tõstis järjekindlalt seina ääres jalga. 

"Äkki oleks parem, kui sa tuleksid ja ise räägiksid," sosistas Rotipoiss keset mänguasju istudes. Regina juhtrott piilus nukumaja tagant. Tema vurrud võbelesid ja mustad nööpsilmad läikisid hämaras valguses. Regina unistas lapsepõlves samasugustest asjadest, kuid ei saanud neid kunagi. Tüdruk pidi väga varakult täiskasvanuks saama, koristades ohtralt alkoholi pruukivate õhupiraatide tühje pudeleid, okset ja muud laga. Needsamad pudelid olidki Regina ainsad mänguasjad. 

"Kellega sa räägid?" küsis Kaaren. Ta sidus nukule köie kaela ja riputas nukumaja lakke. Sellised julmad mängud olid tema puhul täiesti tavalised. "Ma käisin eile Maxi unenäos," ütles ta ning hakkas kahjurõõmsalt itsitama. 

"Max ei käi sinu unenägudes," vastas Rotipoiss. "Oleks õiglane ta rahule jätta. Muidu ei luba ta sul enam lavale minna."

"Emme läheb ise Maxiga lavale," teadis Kuu. "Ta tahab ka ilus olla."

Seda uudist Rotipoiss veel ei teadnudki. Tundus, et ees oli ootamas sisukas jutuajamine. 

"Kas see rott, kes ennast mängumaja taga peidab, on sinu uus sõber?" küsis Anita. "Kas sa abiellud temaga ja emme abiellub Maxiga?"

"Ei!" hüüdis Rotipoiss. "Kuskohast teil need jaburad mõtted tulevad?"

Tüdrukud itsitasid ülemeelikult. Miikael astus ühiskajutisse ja raporteeris: "Katlas on rõhk on langemas. Laev kaotab kõrgust. Keegi peaks minema ja juhtimise üle võtma."

Rotipoiss tõi kuuldavale sõnu, mida lapsed järgi korrata ei tohtinud ning jooksis juhikabiini. Laev vajus kreeni ja kõik kukkusid vastu seina. Mängumaja vajus kolisedes Kaarna sülle ning üles poodud nukk pääses teda hukanud silmusest jälle vabadusse. Õnneks olid köögis paigutatud asjad nii, et pott püsis pliidil ka siis, kui ruum selle ümber ennast ümber pöörata otsustas. 

Paar minutit hiljem oli olukord kontrolli all. Rotipoiss tundis, kuidas põlved nõrgaks muutusid ja adrenaliin verest hajuma hakkas. Talle ei meeldinud õhulaevas elamine. Hirm allakukkumise ees oli täiesti mõistetav ja reaalne. Rotipoiss nägi peaaegu igal ööl unes seda, kuidas nad kõik kivina taevast alla pudenevad ja surma saavad. Viimasel ajal lisandusid tema unenägudesse plahvatused. Miraažiga juhtunud õnnetus mõjus šokeerivalt ning Rotipoiss kartis millegi sarnase kordumist, sest tuleohutuseeskirjade järgimine oli Inglisilmale kuuluva aluse peal nullilähedane. 

Kõik katsed Inglisilmaga rääkida lõppesid aasimise ja argpüksiks nimetamisega. Inglisilm pidas vist ennast surematuks, aga milles lapsed süüdi olid?

"Räägi," ütles Rotipoisi selja taha ilmunud Inglisilm. 

"Oota," vastas Rotipoiss ja vilistas nii kõrgelt, et inimkõrv seda heli vaevu kuulis. Regina rotid hakkasid üksteise turjale ronima ning peagi kössitas nende ees alasti naisterahvas, püüdes põlvede ja käte abil ennast kinni katta. Inglisilm võttis juhiistme seljatoelt teki ja viskas Regina õlgadele. Kuigi ta vihkas seda ilusat rotitüdrukut esimesest silmapilgust, ei saanud ta lubada paljal naisel viibida siin, nende kodus, kus uudishimulikud lapsed pidevalt piinlikke küsimusi esitasid.

"Kes sa oled?" küsis Inglisilm. "Miks sa siin oled?"

"Ma tahan tsirkusesse minna," vastas Regina poolsosinal.

"Siis oled aadressiga eksinud," vastas Inglisilm. "Siin pole tsirkus, kõigest lendav hullumaja."

"Kas ma võin nii kauaks siia jääda, kuni kapten mu otsimise lõpetab?" palus Regina. "Kui ma praegu tsirkusesse läheksin, siis lammutaks ta selle maatasa ja viiks mu tagasi enda juurde."

"Sa oled piraadilaevast?" taipas Inglisilm. "Miks sa arvad, et kapten siia lammutama ei tule? Korra ta juba käis siin."

"See olin mina," tunnistas Regina. "Kapten Antonio pole siin käinud."

"Ainult hullemaks läheb," ohkas Inglisilm. "Ma ei taha sind enda õhulaeva. On selge?"

Ta heitis kõõrdpilgu Rotipoisi suunas. "Sina kutsusid ta, jah?"

Rotipoiss raputas pead. "Ma ei kutsunud teda. Olen varem näinud teda tsirkuse läheduses proove jälgimas, kuid ei teadnud, et ta tuli piraadilaevalt."

Ta meeldib sulle. Ma näen seda su silmadest ja kuulen mõtetest, mida sa minu eest varjata püüad, mõtles Inglisilm. Ta lausa lõrises raevust. Te mõlemad lendate üle parda. 

Regina ei jäänud üle parda heitmist ootama. Tühi tekk vajus põrandale ja kuulda oli ainult pisikeste küünte krõbinat põrandal..

"Sina ei öelnud mulle, et lähed Maxi uueks esindusnaiseks," ladus Rotipoiss välja teda vaevanud mure. "Mine siis tsirkusesse koos oma lastekarjaga ja elage õnnelikult. Mul on kõrini kogu sellest kirpe täis laevast ning sellest, et sa mind loomana kohtled."

"Miks sa ikka veel siin seisad?" imestas Inglisilm. "Võta langevari ja mine. Maa asub allpool."

Rotipoiss ei läinud. Ta seisis Inglisilma ees ja põrnitses põrandalaudu. Mõtted, mida ta alla suruda püüdis, kerkisid vihast ja solvumisest hoolimata pinnale nagu õngekorgid. Need mõtted tunnistasid, et tegelikult ei tahtnud Rotipoiss ära minna. Ta hoolis Inglisilmast ja lastest endiselt väga palju.

"Ma ei kavatsenud Maxi uueks naiseks hakata," lausus Inglisilm rahulikumalt. Rotipoisi mõtted panid ta leebuma. "Oleksin Maxi etenduste ajal ajutiselt aidanud, kuni ta uue tibi leiab. Tundub, et üks kandidaat on juba olemas."

Kahtlus näris hinges endiselt, sest Rotipoiss oli rotitüdrukut tõepoolest vaadanud nii, nagu ta Inglisilma juba ammu polnud vaadanud. Inglisilm ei teadnud, mida teha. Jätta laevale kena noor naine, kes võis nende pereelu pea peale pöörata... See mõte polnud vastuvõetav. Tsirkusesse viia teda ei saanud, sest kapten võis tõepoolest kõik maatasa lammutada.

Aga üks võimalus oli veel.