224. Show peab jätkuma!

Miraaźi hävimisest oli möödunud üle kolme nädala. Kris, tema lapsed ja Max elasid nüüd kõik koos tsirkusetelgis. Jim viibis samuti enamuse ajast seal, aidates Krisi ja lohutades Maxi, viies tema mõtteid mujale kaardimänguga. Enamasti lõppesid mängud Maxi väljavihastamisega, sest ta polnud harjunud sellega, et keegi teda võitis. Vähemalt ei leinanud ta nendel hetkedel Juliat, vaheldus seegi. 

Inglisilma ja Erika pered käisid kordamööda tsirkusetelgis, tuues toitu ja vajaminevaid asju, kuigi Max vaidles pidevalt vastu ja väitis, et neil pole midagi tarvis. Kris ei vaielnud. Ta mõistis, et kolme lapse elus hoidmiseks olukorras, kus tulekahju oli nad puupaljaks röövinud, polnud ükski abipakkumine üleliigne. 

"Näe, mis Rotipoiss kohale vedas" ütles Inglisilm ja asetas keset lavalaudu mänguasju täis topitud kilekoti. "Anna Krisi põnnidele. Meie omade jaoks on need juba liiga titekad," lisas ta, ennetamaks Maxi vastuväiteid. "Ellale on maiustusi ka. Pane kähku ära, enne kui kaksikud ärkavad."

Max lükkas kommipaki lae alla salapeidikusse ning vajus tagasi istuma. Toolina kasutas ta suurt sinise-punasekirjut trummi. See kõmises iga kord, kui Max oma kondise taguotsa selle peale toetas. Max kangestus korraks ja jäi kuulatama, ega kaksikud üles ei ärganud. Lava taga tundus olevat vaikne. Lapsed põõnasid endiselt koos Krisiga, kes kasutas päeval usinalt ära iga võimalust magamiseks, sest öösiti seda luksust ta endale lubada ei saanud. Nii laste rahutu une kui luupainajate pärast, mis koos kuupaistega kohale ilmusid.

"Ütle Rotipoisile tänusõnad edasi," lausus Max. "Kas Kris on sinuga temast rääkinud?" 

"Mida täpsemalt," küsis Inglisilm taskust suitsupakki välja otsides. "Soovid ka?"

"Tänan ei. Mul on Miraaži toss ikka veel kopsudes," vastas Max ja köhatas varrukat hääle summutamiseks suu ette tõstes. Ta jätkas: "Ma palusin Krisi, et..." 

Maxile jõudis kohale, et see juhtus eelmises minevikus, enne aja tagasi pööramist. Hea küll, mis seal ikka keerutada. "Kas sinu ja Rotipoisi vahel on kõik hästi?" küsis Max ning jäi vestluskaaslase reaktsiooni ootama. 

Inglisilm tõmbas sigaretist sügava mahvi ja puhus mõtlikult suitsu läbi ninasõõrmete välja. "Miks sa küsid?" 

"Sest mulle tundub, et sa oled kuidagi pinges ja Rotipoiss on ka tõredam kui tavaliselt," selgitas Max. "See kõik mõjutab sinu lapsi. Kris ei suuda neid enam etenduse ajal vaos hoida. Me tahaksim tsirkuseetendustega jätkata. Niisama istudes ja almusi oodates ei jõua kuhugi."

"Mida te tsirkuselaevana kasutate? Hakkate Jimi vanarauaga ringi lendama?" küsis Inglisilm naerma hakates. "Te mahute vaevu sinna sisse. Konservikarp, mitte õhulaev..."

"Jim ehitab juba uut laeva," vastas Max. "Seni saame siin etendusi anda. Keegi meid ikka vaatama tuleb."

Inglisilm noogutas ja kustutas sigareti vastu trummi plekist serva. 

"Vastates su küsimusele," alustas ta kareda häälega ja köhatas. Miraaži tossu järelmõju tundus olevat tedagi nakatanud. "Mulle tundub, et Rotipoiss on endale uue tibi leidnud. Ta käitub kummaliselt. Ei räägi enam, kus käis ja mida tegi. On kuidagi omas mullis kogu aeg."

"Sitt lugu," tõdes Max. Kuna Inglisilm nägi välja nagu Lily ja elas läbi sama olukorda, mis Lily enne Krisi juurde põgenemist, tulvasid mälestused Maxi teadvusesse ja rikkusid lõplikult ära tema tuju, mis ennegi kuigi hea polnud. 

"Kuule, mul on sulle järgmine küsimus," meenus Maxile veel üks tähtis asi.

"Kus nüüd kukkus suhtlema," sõnas vahepeal püsti tõusnud Inglisilm uuesti istuma vajudes. Trumm tõi kuuldavale kauge kõuekõmina sarnase heli.

"Max kogus julgust, enne kui oma küsimuse kuuldavale tõi: "Kas sa oleksid nõus Juliat asendama, kuni ma uue assistendi leian?"

Sellist ettepanekut Inglisilm ei oodanud. Kuigi ta oskas mõtteid lugeda, oli Max enda peas toimuvale osavalt luku ette pannud.

"Mina, sinu kaunis assistent," sõnas ta mõtlikult ja sõrmitses õliste töötunkede taskuserva. "Hahaa! Rotipoiss saaks päris kõva peavalu mind kleidi ja tiibadega nähes. Sinu kõrval, mitte kodus. Las mõtleb, mida tahab. Paras talle! Äkki lööbki mõistuse paika."

Maxi üllatunud näoilmet nähes Inglisilm punastas. 

"Ära võta isiklikult," ütles ta vabandaval toonil. "Ma olen nõus sind aitama ainult ühel tingimusel. Siis, kui sa teed mulle vastuteene. Ei, mitte selles mõttes, sa vana pervert!" 

Max oli suurest hämmeldusest korraks oma mõtted laokile unustanud. Klõps! Lukk läks uuesti kinni.

"Ma aitan sind, kui ei pea seda kuradi punast paraadmundrit kandma," jätkas Inglisilm. "Ma ei soovi välja näha nagu mingi hotelli portjee. Te kandke, mida tahate, esinege kas või alasti, aga mina seda samet-nartsu endale selga ei tõmba." Inglisilm oli kogu monoloogi kuuldavale toonud ühe hingetõmbega. See vääris järgmise sigareti süütamist. Eemal ootavast õhulaevast oli kuulda laste kisa. Ingkisilma otsides tekile jõudnud Anita hüüdis üle reelingu: "Emmeeeee! Agnesel on vaja peput pühkida!"

"Nelja aastane peaks juba mul pühkima, mitte mina temal," torises Inglisilm ning andis äsja põlema süüdatud ja uuesti kustutatud sigareti Maxile. "See on Krisile. Mälestuseks kõigi suitsurottimiste eest."

"Oo, kui armas," vastas Max omaette muiates. Hoolimata kõigist oma veidrustest oli Kris naiste hulgas rohkem hinnatud kui Max. Ausalt öeldes tekitas see natuke kadedust. 

"Proov on ülehomme!" hüüdis Max. Inglisilm tõstis nõusoleku märgiks pöidla. Täiesti uskumatu, et ta peale keskmise sõrme näitamise ka teisi käemärke oskas. Tundus, et vananemine oli Inglisilma kultuursemaks muutnud.

Kris tuikus lava tagant välja, silmad poolkinni ja laps kummagi puusa peal. 

"Inglisilm jättis sulle oma suudluse," ütles Max vennale sigaretti näidates. "Sa vist ei saa seda praegu vastu võtta. Panen, näe, sinna üles. Seal on Ellale ka midagi."

"Tänan," vastas Kris ning pani lapsed  põrandale ringi käperdama. Maya haakis ennast Maxi püksisääre külge ja hakkas end püsti vinnama. 

"Ma armastan Inglisilma ja Rotipoissi ka," ütles Kris. "Maailm oleks ilma nendeta igav ja mõttetu koht." Ta võttis lae vahele peidetud sigareti, libistas varrukasse ühe kommi ja kadus telgi nurga taha, jättes kaksikud venna hooleks. 

"Mida Inglisilm mulle jättis?" küsis dekoratsioonide vahelt uniselt välja piiluv Ella. Ta tahtis juba lae alla lennata, kuid Max haaras tal piha ümber kinni.

"Hiljem," ütles Max. "Muidu pistavad pisikesed kogu su üllatuse nahka ja saavad kõhuvalu."

Lendav ja nähtamatuks muutuv laps. Kui poleks juhtunud traagiliselt lõppenud õnnetust, olnuks Maxil mõne kuu pärast samasuguste võimetega väike tegelane. Needus ja õnnistus üheaegselt.

Äkki olid nad siiski kusagil, ootamas tagasitulekuks õiget aega... 

Lootus hakkas iga päevaga üha rohkem tuhmuma, kuid keeldus lõplikult kustumast.