222. Kaotus

Üldjoontes kujunes päev täpselt samamoodi kui eelmisel korral. Krisi pisitütar jäi haigeks, piraadid ründasid tsirkuselaevu ja Inglisilm tulistas luurelinnu alla. 

Max jättis mõned asjad tegemata. Ta ei läinudki hommikul Krisi sõimama ning tsirkuses jäi õhtune proov ära. Teate proovi tühistamise kohta saatis Max tõelise, lihast ja verest harakaga, kellele ta kirja jala külge sidus nagu kirjatuvile. Miraažiga seotud inimesed olid juba teadlikud sellest, et harakaid ei tohtinud alla tulistada, sest nad kandsid endas osakesi Maxi teadvusest. Erikal oli ikka kombeks öelda, et Max saatis oma hingesugulase sõna tooma. 

Piraadid kasutasid sõnumite edastamiseks ning vaenlaste järgi luuramiseks kaarnaid ja vareseid. Tumedaid õnnetusekraaksujaid kasutades hoidsid oma kurjakuulutavat imidžit. Just nagu musta lippu kõrgel masti tipus.

Kõik kulges rahulikult kuni öö saabumiseni. Julia ja Max magasid. Krisi kajutis olid ainsad täie tervise juures viibivad inimesed Ella ja Jim. Kuna keegi pidi kaksikute eest hoolitsema, nende järelt koristama ja riideid pesema, jäi Jim ööseks Krisi juurde valvesse. 

Pesu pesemist lihtsustas õhulaeva aurumootoriga ühendatud pesumasin. See oli väga algeline ja ilma tsentrifuugita, aga ajas asja hädapärast ära. Mustad kaltsud olid kuhjatud katla kõrvale hunnikusse. Pesumasina trummel üha keerles ja katel hõõgus. Jim kühveldas kütet juurde ja lükkas ahju ukse kinni, panemata tähele üht koldest välja lennanud söetükikest, mis riidekuhja pidama jäi seal vaikselt põlema süttis.

Keset ööd ärkas laste voodi kõrval valvates tooli peale tukkuma jäänud Jim kõrbelõhna peale. Miski kõditas kurgus ja ajas läkastama. Jim süütas küünla, kuid ei näinud midagi peale paksu halli suitsu. Kobamisi leidis ta lapsed ja Krisi ning saatis nad kõik oma õhulaeva, minnes ise kõige viimasena. Ühendanud laevad üksteise küljest lahti, süütas Jim aurukatlas tule ja hakkas ärasõiduks valmistuma. Polnud aega oodata, sest Miraaži ülekuumenenud katel võis iga hetk tükkideks lennata.

"Aga Max ja Julia?" hüüdis Kris. "Nemad jäid maha!"

Jim jätkas külma rahuga laeva juhipaneeli kallal askeldamist. Kris haaras tal käest ning vaatas Jimile silma. Pilk, mida ta seal nägi, polnud selle inimese oma, keda Kris teadis. Jimi helehallides silmades puudusid emotsioonid. Oli ainult kaine kaalutlus.

"Max ja Julia," ütles Kris sõnu selgelt välja hääldades. "Me ei saa neid laeva jätta."

Päästavad end ise, vastas Jim. Aega pole.

Selline vastus Krisile ei sobinud. Ta tormas väljapääsu juurde, ronis luugist välja ja hüppas üle kaht laeva lahutava vahemaa. All haigutas saja meetri sügavune kuristik, kuid Kris ei mõelnud hüppamise ajal surmaohust. 

Samal ajal, kui Kris suitsu ja leekide sisse kadus, pani Jim sügavalt ohates ühendustee laevade vahele tagasi ja jäi ootama. Ta oli valmis oma õhusõigukile täiskäiku sisse lükkama kohe, kui olukord oleks liiga ohtlikuks muutunud. Jim ei kuulnud kõige valjematki heli, kuid ta tunnetas kõigi teiste meeltega ümbritsevat maailma nii hästi, et kuulmist polnudki vaja.

Paar minutit tuli Kris tagasi. Elusa ja tervena, kuid natuke kõrbenuna. Kris polnud kaitstud tule vastu, mida ta ise ei tekitanud. Ta lohistas endaga kaasa kõigest jõust vastupuiklevat Maxi. Julia jäigi üles leidmata. Vendade kannul jalutas kass, kortsulisel näol selline ilme, nagu oleks ta just äsja kõige magusamast unest üles äratatud. Koera polnud. Tema jäi koos Juliaga põlevasse õhulaeva. 

Vali plahvatus paiskas Miraaži tuhandeks tükiks. Lööklaine raputas Jimi õhusõidukit, kuid seda üleval hoidnud heeliumipall jäi tükkide rahe all imekombel terveks. Nad hõljusid eemale hiiglaslikust tulekerast, mis alles hiljuti oli olnud kogu maailmalõpu suurim ja uhkeim tsirkuselaev.

"Julia," kähises Max suitsu sissehingamisest kareda häälega. Ta hakkas taskutest Päikesetõusule kuulunud käekella otsima, et aega veel kord tagasi pöörata. Seda polnud. Kell jäi Miraaži. 

"Kas Julia ja Bob on nüüd taevas?" küsis Ella läbi pisikese vaateava mõtlikult välja vaadates. 

Ei Kris ega Max polnud võimelised lapse küsimusele vastama. Jim oli lugenud sõnu Ella huultelt ning noogutas talle. Ta osutas seinal rippuvale vanale tsirkuseplakatile. Sellel punasetriibuline telk ja katuse kohal laius tumesinine tähistaevas. Jim pani sõrme kordamööda kahe tähetäpi juurde, mõeldes samal ajal: Nemad on nüüd kõige säravamad tähed terves taevalaotuses.

Max põrnitses süngelt üht punkti enda ees ning üritas ignoreerida tema kõrval nutta lahistavat Krisi. Ta keeldus uskumast, et Julia oli lõplikult lahkunud. Hoolimata meeleheitlikust otsimisest ei suutnud Max Juliat leida. Äkki lendas tüdruk ohtu aimates ära? Päästis enda, jättes Maxi põlevasse õhulaeva. Emainstinkt võis teda tõesti sellise otsuseni viia. Julia poleks jaksanud Maxi ohutult alla viia. Nad oleksid koos surnuks kukkunud. Langevarje laevas polnud, sest Krisil oli vaja millestki endale ja Ellale riideid õmmelda. Kaksikute rõivad olid valmistatud Marvini lappidest. Nõnda ei jäänud Julial rohkem valikuid, kui jääda koos Maxiga abi ootama või põgeneda ilma temata.

Venna mõtteid kuulnud Kris rahunes natuke. Võib-olla oli tõesti nii, nagu Max arvas. Tõmmanud Marvini ninast erksinise lapi, nuuskas Kris häälekalt ja vajus Maxi õla najale. Jube väsimus tekkis ning sees keeras endiselt. Lastel tundus eelnenud õhtuga võrreldes isegi natuke parem olevat. Keegi ei oksendanud ega teinud pükse täis. Kaksikud käitusid, nagu polekski just äsja midagi kohutavat juhtunud. Ella põrnitses endiselt öötaevast. Teda teades tuli valmis olla õudusunenägudeks, mis võisid last veel nädalaid hiljem kiusata. 

"Kui sa mulle sülle oksendad, lendad üle parda," ähvardas Max, pannes samal ajal oma käe Krisi kõhetute õlgade ümber. Tema pidi ju tugev ja kaitsev vanem vend olema. Mis siis, et nad mõlemad leinasid praegu samamoodi.

Jim juhtis vaikides laeva. Neile, kes tema mõtteid ei kuulnud, võis ta tunduda südametu ja külmaverelisena. Kris nii ei arvanud. Ta kuulis, millest Jim mõtles. See mees oli üle elanud nii naises kui tütre kaotuse.

Peaaegu oleksin ka sinust ilma jäänud, Niina, lisas ta silmanurgast pilku Krisi poole heites.

"Umbrohi ei hävine," vastas Kris hääletult huuli liigutades ja üritas naeratada, kuid see ajas hoopiski uuesti nutma.