221. Kui saaks võtta kõik sõnad tagasi...
"Ma mäletan, et siin polnud linna. Inimesi oli väga vähe. Raha ei olnud. Lapsi rööviti ja müüdi laatadel. Naisi samuti... Sina aitasid inimesi. Rääkisid nendega. Sa olid blond. Sa olid pime. Mis sinuga juhtus?"
"Ma olin surnud," vastas Max. "Päikesetõus tõi mu tagasi. Pärast tagasitulekut polnud ma enam endine. Kui nüüd mõtlema hakata, siis olen oma surematuse ajal palju rohkem kordi surnud kui lihtsurelikud."
Julia viibis nii sügaval mälestustes, et ei kuulnud Maxi vastust. Ta jutustas suvalises järjekorras kõigest, mis vaimusilma ette kerkis.
"Ma põgenesin, sest mulle tundus, et mind ei vajatud enam. Kris leidis oma kadunud poja, Rotipoiss läks Inglisilma juurde... Ma poleks pidanud põgenema. Mind saadi kätte. Nad..." Julia haaras Maxi käest ja pigistas kõvasti. "Kris leidis mu üles täpselt sellel hetkel, kui maailm muutus," lõpetas ta oma meenutused.
"Ja leidis siin ka," sõnas Max. Mõte Juliast kui Krisi tütrest tekitas Maxis perverdi tunde. Varem täiskasvanud naisena tundunud Julia kahanes tema silmis järsku väikeseks tüdrukuks. Ninakaks plikaks, kes käis pidevalt oma isa kannul, justkui oleks neid ühendanud nähtamatu ahel.
"Leidis, aga liiga hilja. Ma ei vaja enam vanemaid," ütles Julia. "Mul on nüüd oma elu."
Ei vaja vanemaid... Juba ainuüksi see lause kõlas nagu teismelise püüdlused tiibu sirutada ja näidata, et on saabunud aeg pesast välja lendamiseks. Julia oli vaimselt alles laps, vangistatuna naise kehasse. Maailma muutumine oli ta natuke vanemaks muutnud, aga mõistus ei jõudnud kehale järgi.
"Sa ju ei tea, kes olid su päris vanemad," ütles Max. "Kuidas sa siis teada saad, kas vajad neid või mitte?"
"Kas sa tead, kes mu päris vanemad olid?" küsis Julia. Ta pööras palge Maxi poole. Silmadesse oli tekkinud lootusrikas helk.
Max kahetses öeldut ja pööras pilgu mujale.
"Kes nad olid?" käis Julia peale. "Kas nad on elus?"
"Ema on surnud," vastas Max. "Isa kohta ei tea ma midagi."
"Kuidas ma Krisi juurde sattusin?" jätkas Julia küsitlemist.
Max jutustas Julia sünniloo, kuid jättis mainimata, kuidas see tema ja Lily suhet mõjutas.
"Nii et Lily oli mu kasuema," lausus Julia ning peitis näo põlvede vahele. "Issand kui haige! Mu kasuema oli su eksnaine ja mu kasuisa on sinu vend."
Max ohkas sügavalt ja ütles välja terve päeva peas keerelnud mõtte: "Ma arvan, et me ei peaks enam koos olema."
Seekord ei järgnenud Maxi sõnadele draamat. Julia tõusis voodilt püsti ja ajas selja sirgu. Tema näol polnud ühtegi emotsiooni.
"Las mu kasuisa hakkab sinu uueks assistendiks," ütles Julia ning hakkas kiiruga asju kotti toppima. "Te näete koos head välja. Kui tahate oma peresidemeid veel rohkem tugevdada, siis abielluge."
"Kuhu sa lähed?" küsis Max. "Väljas on pime."
"Ise sa ütlesid, et me ei peaks enam koos olema," vastas Julia. "Kuidas soovid, isand tsirkusedirektor."
"Julia, lõpeta!" hüüdis Max. Ta tormas Juliale järgi, kuid tüdruk kadus kohe pärast laevatekile jõudmist. Julia oskas ju lennata ja nähtamatuks muutuda. Teda oli peaaegu võimatu kinni püüda.
Max kahetses oma sõnu, kuid oli juba liiga hilja.
"Julia!"
Vastust ei tulnud. Tuli hoopiski Kris, näost valge nagu kummitus.
"Mida sa jälle kokku keerasid?" küsis ta. "Läksite tülli?"
"Ma kaotasin su vanima tütre ära. Palun vabandust," lausus Max ja pöördus tagasi laeva sisemusse. Kris tuli tema järel ning korjas üles kajutiukse ette maha kukkunud pisikese valge ristküliku. "See vist kuulus Juliale," ütles ta eset Maxile ulatades. "Huvitav, kuidas tal siin, maailma lõpus, midagi sellist hankida õnnestus?"
Max vaatas asjakest lähemalt ning muutus näost sama kahvatuks kui Kris. "Persse..." sosistas ta. Tahtmatult meenus vana anekdoot sukkpükste kohta. Need pidid olema väga sarnased asjale, mille Kris üles korjas: kui näed kaht triipu, siis on perse. Kunagi oli Max selle nalja peale naernud. Enam mitte.
"Pööra aeg tagasi," soovitas Kris. "Sul on ju see kell."
Max kõhkles. "Ma ei tea, kas suudan nii palju..."
"Ma mõtlen viimast poolt tundi, mitte viimast kuud," täpsustas Kris. "Ära muretse, sa saad lastega hästi hakkama. Kui teil ka kaksikud sünnivad, on tsirkuses kokku kümme last."
"Ole vait!" käratas Max ning hakkas paaniliselt Päikesetõusu käekella otsima. See alles oli siin. Ega Julia seda ometi kaasa võtnud?
"Mis sa röögid, äratad lapsed üles sedasi," torises Kris, aidates Maxil kella otsida.
"Seda otsid?" küsis ta padja alt leitud käekella üles tõstes.
"Seda jah," vastas Max ning haaras kella enda kätte. "Kas sa läheksid nüüd oma laste juurde tagasi? Ma tahan välistada võimalust, et satun sinuga koos kiviaega ja su lapsed jäävad täiesti omapead."
"Palun ära enam maailma pea peale pööra," ütles Kris ning läks tagasi oma kajutisse. Ta oli Julia pärast sama palju mures kui Max. Oleks Krisil õrnematki aimu olnud, kuhu tüdruk minna võis, siis sõitnuks ta juba õhulaevaga mööda taevalaotust ringi, hoolimata teda vaevavast palavikust ja haigetest kaksikutest. Praegu jäi üle vaid loota Maxi ajakella abile.
Enne kella kasutamist mõtles Max põhjalikult järgi. Ta oleks meelsasti aega kuu jagu või rohkem tagasi keeranud, aga kartis kaost korraldada, nagu see oli juhtunud saatuseteelt kõrvale astudes.
"Päikesetõus, kui sa oled Bobi sees, palun anna endast märku," ütles Max.
Koer tuli oma nime kuuldes lähemale, peletades eemale mossis näoga karvutu kassi.
"Kui ma peaksin võtma riski ja ajas kuu aega tagasi minema, siis tee häält. Haugata või niutsu... Tee midagi. Kui ma peaksin tänases õhtus..." Max vaatas seinakella, ... ühe tunni võrra tagasi minema, siis heida pikali ja rulli ennast kolm korda ukse suunas."
Bob vaatas Maxi etteheitvalt, heitis pikali ja rullis ennast kolm korda ukse suunas. Saanud oma trikiga ühele poole, jäi ta Maxi põrnitsema, tegemata ühtegi häält.
"Sa teed nalja või?" hüüdis Max. "Ma ei taha!"
Bob tuli tagasi peremehe juurde ning hakkas hammastega kella tema käest ära kiskuma.
"Olgu, ma kuulan sind," andis Max alla. "Kuigi sa pole kõiketeadja. Muidu sa oleksid teadnud, et Julia on päriselt Emma, mitte tema teisik."
Bob kergitas tähendusrikkalt üht kulmu.
"Sa teadsid?" taipas Max. "Sa lihtsalt üritasid mind sellest teadmisest säästa? Aga miks? Nii palju asju jäänuks olemata. Julia oleks rõõmsalt Krisi kaitsva tiiva alla tagasi läinud. Mina oleksin endiselt Lily'ga koos ning ta oleks elus. Ma..."
Soovimata Maxi kahetsuskõnet kauem kuulata, napsas Bob kella Maxi käest ning tuba kadus nende ümbert.
Max ja Julia olid just andnud suurepärase etenduse. Nende etteaste jäi viimaseks ning korvas kõik eelmise numbri ajal tekitatud õudused, mida Kris koos lastega tekitada oli suutnud.
Saabus aeg tagasi laeva minekuks. Max tundis oluliste pisiasjade järgi ära, et tegemist oli õhtuga, kus Kris oli Juliale rääkinud kogu tõe tema päritolu kohta.
"Ma pean poolvääriskivid täiskuu kätte puhastuma viima," ütles Julia, kui nad olid tagasi kajutisse jõudnud. "Kuuvalgus imeb halva energia endasse."
"Puhka, ma viin ise," ütles Max, kobades samal ajal paaniliselt oma taskuid. "Kas mu kell jäi sinu kätte?"
"Sina kasutasid seda, mitte mina," vastas Julia. "Miks sul seda praegu vaja on?"
"See on mälestus mu parimast sõbrast," vastas Max. "Ma võtan su kivid ja teen nendega, mida iganes sa soovid. Pärast seda lähen tagasi telki ja otsin oma neetud kella üles."
Bob seisis ukse ette ja hakkas kurjakuulutavalt urisema.
"Mis tal hakkas?" imestas Julia.
"Ei tea," rehmas Max käega ja hakkas koerast mööda minema, kuid Bob haaras tal hõlmast kinni ja kiskus uksest eemale.
"Te mängige edasi. Ma viin kivid laadima, enne kui kuu pilve taha läheb," ütles Julia ning läinud ta oligi.
"Bob, palun," soigus Max. "Tal pole vaja seda teada."
Bob urises edasi ja lasi siis järsult lahti, nii et Max istuli kingariiuli otsa kukkus.
Kajutist välja astudes oli õige hetk juba möödunud. Julia tormas Maxist mööda viskus kummuli voodile ja puhkes nutma.
"Julia, ma pean korraks telgi juurde minema," ütles Max, kuid tüdruk ei kuulnud teda. Ta nuttis valjusti ja hüsteeriliselt. Suutmata Juliat sedasi üksi jätta, võttis Max saapad jalast ja heitis kallima kõrvale. Tundus, et seekord polnud enam saatuse eest pääsu. Tuli hakkama saada kõigega, mis ees ootas.
Samal ajal poetas Bob väga vaikselt kella kajuti kõige pimedamasse nurka kastide taha, tolmu ja ämblikuvõrkude sisse.
Kommentaarid
Postita kommentaar