220. Täielik kaos

Erika seisis nõutult keset inimtühja platsi ja laiutas käsi. "Täna pidi ju proov olema. Uus esinemiskava ja puha. Kus siis kõik on?" Tsirkusetelk laperdas tuule käes ja hipibussi külge riputatud kulinad tilisesid tasakesi. Need olid nii kirevad ja maitselagedad, et isegi vargad lasid ripatsitel bussi küljes rahus edasi rippuda.

Stella hüpitas Erist süles ning hoidis hoolsalt taevalaotusel silma peal. Miraaž pidi iga hetk nähtavale ilmuma. Sai ju kokku lepitud. Eris üritas oma ema kaelakeest kinni haarata, kuid ta visati õhku iga kord täpselt sellel hetkel, kui tema pisikesed sõrmed olid kohe-kohe puudutamas üht paljudest sädelevatest kivikestest. 

Lõpuks ometi ilmus nägemisulatusse tossupilv, mis tähistas Jimi lendava monstrumi saabumist. Tema järel tuli Miraaž ning kõige viimasena Inglisilma õhulaev. 

"Te hilinesite omaenda tsirkusesse," ütles Erika etteheitvalt. "Max, kas sa väänasid aega valele poole?"

Max ei vastanud sõnagi ja hakkas nohisedes lava ette valmistama. Julia kõndis tema kannul nagu vari ning ei julgenud kellelegi otsa vaadata. Kris vaarus laevast välja koos kahe titega, kellest üks tundus olevat kuidagi haiglaselt loid. Ella lendas sujuvalt maapinnale ja teatas: "Mu väike õde on haige. Aga mul on suur õde ka. Ta on Julia, kuid tal oli kunagi sama nimi, mis minul."

"Mis su pisiplikal viga on?" küsis Erika ja hakkas last asjatundja pilguga uurima. "Vett ikka oled talle andnud, Kris?"

"Ta ei taha eriti..." vastas Kris pead õlgade vahele tõmmates. Ta tundis ennast nagu rumal laps, kes ei oska midagi õigesti teha ja alati millegi eest pahandada saab.

"Siis pane tahtma," õpetas Erika. "Kas või tilguta huultele natuke. Maya sureb niimoodi vedelikupuudusesse. Ma tunnen juba lõhnast, et tal on kõhuviirus."

"Äkki on sul mingit rohtu..." sosistas Kris arglikult.

"Anna talle vett. Küll ta toibub. Sööma ära sunni," juhendas Erika ja lisas omaette pomisedes: "Johhaidii, endal kari lapsi ja ikka ravida ei oska."

"No sellest on päris palju aega möödas, kui nad väikesed olid," vastas Kris nutuselt. Ta tundis ennast niigi halvasti ning Erika kommentaar ei muutnud olukorda sugugi paremaks. 

Ma proovin talle vett anda, mõtles Jim. Ta võttis Maya endale sülle. Niina, mine ja tee, mida sul on tarvis teha.

Pilgust, millega Erika Jimi ja Krisi põrnitses, võis nii mõndagi välja lugeda. Talle polnud algusest peale meeldinud see, et Kris ja Jim omavahel väga hästi läbi said. Erika meelest olid need kaks kõige valem kooslus, mis üldse eksisteerida sai. Ta jättis Stella koos Erisega proovi tegema ning läks kõiki keerulisi mehhanisme üle vaatama, mis olid etenduse andmiseks hädavajalikud. 

Valgustuse jaoks vajalik elekter tuli aurumootoriga generaatorist. Täpsemalt oli selleks Mini-Lilleke, mille töötav mootor laadis bussi paigal seismise ajal tsirkuse jaoks vajalikke akusid. Varuvariandiks oli tsirkusel olemas ka dünamo. Olles ühe etenduse ajal tund aega järjest lava taga elektrit vändanud, lubas Erika järgmisel korral kasutada küünlaid ja torgata need selle õnnetu inimese hella kohta, kes unustas aurumootori boileritesse piisavalt vett varuda. 

Pärast Erika ähvardust olid paagid alati vett täis, isegi keset kõige kuivamat kõrbe. 

"Kas neil juhtus midagi?" küsis Stella vandeseltslaslikul sosinal Inglisilma käest, kes sattus õnnetu juhuse tõttu talle kõige lähemal seisma.

"Kellel?" küsis Inglisilm. Ta ei sallinud Stellat tema liigse rõõmsameelsuse ja värvilisuse pärast. Ühest klounist tsirkuses piisas. Kaks klouni olid juba liig. 

Stella osutas vaevumärgatava peanoogutusega Maxi ja Julia suunas. Nad olid täna õhtul palju vaiksemad kui tavaliselt.

"Küsi Krisi käest," ütles Inglisilm. "Mina ei tea midagi."  Magusat kuulujuttu haistnud Stella lõi näost särama ning ruttas Krisi juurde viimaseid uudiseid nõudma. 

"Idioot," surus Inglisilm läbi hammaste ning hakkas lava liikuvaid osi õlitama. Tal olid tööülesanded Erikaga ära jagatud. Kumbki tegeles Miraaži telgis oma kindlal positsioonil ja nõnda ei seganud nad teineteise askeldamist. 

Proov olid jõudnud umbes poole peale, kui totaalsesse ahastusse langenud Max pausi tegi ja Rotipoisilt sigaretti küsis. Nii halvas seisus artiste polnud ta veel kunagi varem näinud. Julia tundus viibivat täiesti omas mullis, saamata vähimalgi määral aru, mida temalt nõuti. Kris oli väga uimane ja hajevil ning tegi ühe vea teise järel. Inglisilma lapsed käitusid veel ülemeelikumalt kui eelmistel kordadel ning neid ei huvitanud vähimalgi määral see, et käimas oli uue esinemiskava selgeks õpetamine. Ella jooksis teiste laste eeskujul hullunult ringi ja Kris lasi sellel lihtsalt juhtuda. 

"Üks, kaks, kolm roosat elevanti... Astuvad reas, salmid neil peas, paraad on täies hoos," luges Miikael kummalist salmi. Tundus, et Robot-Alligaator oli mõne kruvi kuskile ära kaotanud. 

Istudes lava serval, hõõguv sigaret sõrmede vahel, nägi Max kedagi eemal seismas ja tsirkuselava jälgimas. Tema nägu varjas ninani tõmmatud must sall. Pika tumeda mantli kapuuts kattis kinni ülejäänud näo, jättes nähtavale ainult silmad, kuid kehakuju järgi võis teda naiseks pidada. Suurte tumedate silmade pilk kohtus korraks Maxi omaga ja pöördus kohe kõrvale. Kui Max sigareti kustutas ja püsti tõusis, kadus võõras jälgija kiiresti vaateväljast. 

"Ta on nii ilus," sõnas Rotipoiss igatsevalt. Max jäi talle üllatunult otsa vaatama. "Sul veab, et su naine sind praegu ei kuulnud."

"Vahet pole," vastas Rotipoiss ja lagunes näriliste karjaks. Tundus, et tema jaoks oli tänane proov lõppenud.

Või nii, mõtles Max. Ta oli juba varem märganud, et Rotipoisi palav kirg Inglisilma vastu hakkas hääbuma. Ees olid ootamas huvitavad ajad. 

"Aga miks ma ei tohi neid põlema panna?" küsis Ella. "Need linnud on paberist."

"Publik ei tea seda," vastas Max. "Nii et ei mingit lindude põletamist."

"Lindude põletamine..." ütles Kuu.

"Linnade põletamine..." lisas Kaaren.

"Tuli otsa!" hüüdsid õed koos ja hakkasid üles-alla hüplema nagu ergutuskoor. 

"Ella, Ella, süüta, süüta!"

"Vait!" röögatas Inglisilm. Ta tundus olevat väga pinges ning see kandus ka lastele edasi. 

"Kuulge, lõpetame tänaseks," ütles Max ning ootas, kuni Inglisilm oli koos lastega laeva läinud. Seejärel kõndis ta telgiseina ääres seisva Krisi juurde ja ütles: "Su eksil tundub olevat suhtekriis. Räägi temaga. Võib-olla ta vajab tuge või nõu... Seda viimast ära talle anna. Mina ei julge Inglisilmale midagi öelda. Äkki vihastab ja laseb mu maha."

"Ah?" küsis avasilmi poolunes viibinud Kris. "Sa mainisid Inglisilma?"

"Jah. Räägi temaga. Rotipoisist," ütles Max. "Neil on probleem ja see mõjutab kogu tsirkust."

"Olgu, ma räägin," pomises Kris ning oksendas sealsamas enda jalge ette. Maas istunud ja värvilisi lipukesi lutsutanud Marvin hakkas abivalmilt oma kõrvadest rätikuid välja sikutama. 

"Püha taevas..." ohkas Max. "Hakake ometi normaalset toitu sööma. Siis teil pole kogu aeg mingid kõhuhädad." Ta hüüdis: "Jim, tule ruttu! Su naisel hakkas halb!" 

"Sa hüüdsid seda kurdile mehele," ägas Kris istuma vajudes. Jalad ei kandnud enam. Tulutud katsed Marviniga tegeleda lõppesid sellega, et Max võttis lapse endale sülle. See polnud tal esimene kord Krisi laste eest hoolitseda. Pärast Lily surma olid kõik Krisi järglased umbes nädal aega tema ja Julia juures. 

Max luges sosinal numbreid: "Seitse, kuus, viis, neli, kolm, kaks... ja sealt ta tuleb!"

Jim astus pikkade sammudega üle tsirkuseplatsi, Maya süles. Tüdruk polnud enam näost nii kahvatu kui varem. Andnud Jimile teise lapse lisaks, tõmbas Max meetripikkuste sulgedega ehitud kaabu kindlamalt pähe ja läks tsirkust kokku pakkima.