219. Piraadid, robotid ja kuuejalgsed koduloomad

Nähes, et Miraažis oli neid juba oodatud, muutsid piraadid järsult kurssi ning võtsid suuna teise õhusõiduki poole, milles elas Inglisilma pere. Üles keeratud robotlindude parv lendas vurinal laevatekile. Nad olid sõnumitoojateks ees ootavast rünnakust. 

"Linnud!" hõiskas Agnes ja tahtis neid kinni püüdma hakata, kuid Miikael sai tal viimasel hetkel sabast kinni. Päris sabast, sest Agnes oli viimase aasta jooksul üha rohkem loomastunud ning sarnanes rohkem kleiti kandvale koerale kui inimlapsele. 

"Kõik trümmi, kohe!" röögatas Inglisilm, haaras püssi ja võttis piraadilaeva sihikule. Lapsed kadusid vaateväljast ning asusid oma positsioonidele. Kõik peale Agnese teadsid, kus on laskeavad ja mida teha tuleb, kui vaenlased ründavad. 

Liikuvaid sihtmärke oli raske tabada. Selle pärast üritas Inglisilm lindude asemel pihta saada hiiglaslikule heeliumipallile, mis laeva õhus hoidis. Tundus, et see oli soomustatud, sest kuulid põrkusid palli pealt tagasi. Imelikul kombel ei olnud piraadilaeva peal näha ühtegi inimest. See rippus tühjalt nagu viirastus, samal ajal kui linnud üksteise järel tulid ja tiibade vurinal ringi lendasid, varjates vaatevälja ja segades sihtimist.

"Droonid," taipas Inglisilm. Rotipoiss heitis tema poole imestunud kõõrdpilgu. "Droonid? Siin?"

"Ka siin oli kunagi tsiviliseeritud maailm," vastas Inglisilm ja tulistas üht lindu. Lind hakkas hullumeelselt ringi keerlema ja kukkus vurrina ümber oma telje pööreldes laevatekile, kus ta lõpuks väsis ning liikumatult lamama jäi. Tema kaaslased pöördusid tagasi piraadilaevale. Vaenlaste õhusõiduk lahkus, ilma et oleks suuremat kahju teinud. 

Kui oht oli möödas, sibasid laevatekile rotid. Nad võtsid robotlinnu tükid ja lohistasid trümmi, kus asus Inglisilma väike töökoda. Keset kastivirnasid oli pisike lauake, millel Inglisilm pealambi valgel väikeste mehhanismide kallal nokitses. 

See lind erines kõigist luurerobotitest, mida ta varem oli näinud. Linnu kere sisaldaa hulgaliselt mikroskeeme, kaamerat, juhtmeid ja akut. Eelmise maailma moodne tehnika siin, keset aurupungi vaimsuses elavat kellavärgiga ühiskonda. Tundus, et piraadid polnud kohalikud või oskasid dimensioonide vahel ringi rännata. Milline väärtuslik saak! Hoolimata kuulitabamusest leidus veel hulgaliselt kasutuskõlblikke osi. 

"Nad tulevad tagasi," ütles inineseks moondunud Rotipoiss riideid selga tõmmates. 

"Arvata on," pomises Inglisilm. "Mida nad siit leida loodavad? Raha meil eriti pole. Tehnika? Tundub, et neil on palju paremaid asju kui meil. Relvad ja laskemoon? Üle minu laiba!"

Rotipoiss võttis kaamera ja silmitses seda lähemalt. "Huvitav, kuhu video salvestus?" arutles ta. "Kas ainult sellesse seadmesse või oli linnul laevaga otseühendus?"

"Kurat seda teab," vastas Inglisilm. "Tõenäoliselt oli ühendus, sest iga normaalne piraat arvestaks võimalusega, et luuredroon alla tulistatakse." Kui Inglisilm poleks kuulunud tsirkuse koosseisu, siis lennanuks ta ise samuti piraadilaevaga ringi. Ta ei tahtnud ega suutnud elada raamidesse surutud tavakodaniku ausat elu.

Üle põranda sibas priske prussakas. Rotipoiss vajutas putuka jalaga laiaks. Hammasrataste ja vedrude asemel pritsis igale poole laiali kollakashalli löga.

"Sinu koduloomad on jälle paljunema hakanud," ütles Rotipoiss vastikusest nina krimpsutades.

"Mis asja? Kas uus rotipesakond on tulekul?" küsis Inglisilm pilku laua kohalt tõstmata.

"Väga naljakas..." Rotipoiss vihkas, kui teda koduloomaga võrreldi. "Prussakatõrjet oleks vaja teha."

"Ei saa. Agnes sööks prussakad koos mürgiga ära," vastas Inglisilm ning lükkas luurelinnu tükid sahtlisse. "Kui need putukad sind väga häirivad, korja kokku ja vii Krisile. Tema vanem plika sööb prussakaid sama suure rõõmuga kui Agnes."

"Kus hundist räägid..." Rotipoiss osutas aknast paistvale kummalisele objektile. Selleks oli aurumootori jõul sõitev kolmerattaline jalgratas, mida hoidis õhus tugevast riidest valmistatud tiibade sarnane moodustis. Selle asjandusega sai lennata ühe õhulaeva juurest teise juurde. Nii kummalist ja geniaalset mehhanismi suutis ehitada ainult Jim. 

Kris maandus laevatekile, voltis ratta tiivad kokku ja võttis lenduriprillid eest. Ta hakkas kaksikuid tasapisi enda küljest lahti harutama. Üks oli selja peal ja teine kõhul. Mõlemad magasid lõunaund, kuid Maya valveliblikas keerles ümber Krisi pea ja jälgis hoolega ümbrust. Ella oli istunud ratta taha kinnitatud korvis. Inglisilm imestas iga kord, kui nägi kogu Krisi perekonda õblukese lennumasina peal, mismoodi see õhku tõusta ja lennata suutis. Tema arvutuste järgi poleks see tohtinud sugugi võimalik olla. Sõiduk oli mõeldud ainult ühele inimesele. Küllap hoidis mingi tundmatu salapärane jõud hullu tandemit alla kukkumast. 

"Ella tahtis Anitale külla tulla," sõnas Kris ilma pikema sissejuhatuseta ja jätkas samal ajal, kui tüdruk laevakere sisemusse keksis: "Kas Max rääkis teile juba?" Ootamata vastust lisas ta: "Enne kui mul meelest läheb, Rotipoiss, vestle oma kaksikutega. Nad ei lase mul magada. Muide Maya on natuke haige, ta oksendas hommikul."

Inglisilm köhatas korralekutsuvalt. "Kris, Kaaren ja Kuu on minu lapsed, mitte Rotipoisi omad."

"Millest Max rääkima oleks pidanud?" küsis Rotipoiss kiiresti teemat vahetades. Inglisilma märkused polnud täna talle sugugi meeltmööda.

Olles Marvini Inglisilma sülle andnud, läks Kris koos Mayaga täiskasvanute magamiskajutisse. Laste jaoks oli trümmis eraldatud suurem ala, kuhu mahtusid narivoodid, mänguasjad ja kõik muu pisiperega kaasnev. Kris asetas Maya ettevaatlikult voodile ning hakkas Inglisilmale ja Rotipoisile jutustama kõigist hommikul aset leidnud sündmustest. Samal ajal kuulasid neid ukse taga pealt väikesed uudishimulikud kõrvapaarid. Lapsed ei tahtnud põnevatest uudistest ilma jääda. Agnes ainsana polnud suurte inimeste jutust huvitatud. Ta istus nurka, sügas varbaga kõrvatagust ja pistis nahka ühe tüütu kirbu. Kuuejalgseid koduloomi jätkus selle õhulaeva peal tõepoolest ohtralt.