218. Hommikukohv ja peredraama õhulaevas
Niipea, kui Jim nähtavale ilmus, põgenes Kris kajutist välja. Närvid olid viimase piirini pingul ja käed värisesid. Üleväsimus andis karmilt tunda. Toetudes reelinguservale, hingas Kris sügavalt sisse ja välja ning laulis omaette mingit tobedat lastelaulukest, mida Ella terve eilse päeva oli lõõritanud. Küllap kuulis ta seda Anita käest. Nad olid südamesõbrannad ja õpetasid iga päev teineteisele uusi lollusi. Samas oli endast vanema sõbranna omamine kasulik ka, sest tänu Anita eeskujule hakkas Ella palju usinamalt lugemist õppima.
Möödunud ööl ei saanud Kris kauem magada kui ühe tunni ja sedagi jupikaupa.
Kaksikud jäid alguses ilusti magama, kuid siis avastas Marvin, et tal oli nohu. Tema vigin ja vähkremine ajas Maya üles ning lõpuks virisesid mõlemad. Ella põõnas samal ajal südamerahus. Ta oleks suutnud ka raketirünnaku maha magada.
Kui Kris lõpuks silmad kinni sai, tuli Kuu jälle koos oma kaksikõega tema unenägudesse hüplema, haihambad irevil. Kris tegi endale mõttes märkme, et Rotipoisiga oli vaja vestelda. Ainult tema suutis Inglisilma sõgedatele lastele mõistuse pähe panna.
Tagasi kajutisse minnes leidis Kris eest justkui ümber vahetatud kaksikud, kes ei kakelnudki enam omavahel. Ella lamad kõhuli narivoodi ülemisel korrusel ning lehitses raamatut. Tähtsalt rolli mängis asjaolu, et Jim oli kurt ning ei kuulnud laste karjumist. Ta tegi rahulikult ja vaikides ära kõik toimetused, mida oli tarvis teha. Lapsed taipasid üsna ruttu, et selle mehe puhul polnud kisa tegemisel vähimatki mõtet. Nõnda ei jäänud neilgi üle muud, kui karjumine lõpetada ja maha rahuneda.
Kris oli Jimi ainult paaril korral vihasena näinud ning ei soovinud seda enam rohkem näha. Kõik halvad emotsioonid, mis ta aja jooksul enda sisse oli kogunud, pääsesid vihahoogude ajal välja. Jim hävitas vaenlased toore jõuga niipea, kui neil laskemoon otsa oli lõppenud. Uhketest piraadilaevadest jäid alles ainult vrakid, mille seest Jim hiljem enda õhulaeva jaoks sobivaid juppe otsis. Laibad läksid aurukatelde kütteks.
Sinu ülesandeks jääb kohvi keetmine, ütles Jim. Vesi ja kohvipulber olid juba valmis pandud ning Krisil polnud vaja teha muud, kui kann kuumaks ajada.
"Aitäh," vastas Kris. "Sa oled imeline." Kohtudes Krisiga peaaegu iga päev, suutis kurt mees tema sõnu ilma igasuguse vaevata huultelt lugeda ja vahel tundus, et ta tunnetas asju ka ilma sõnadeta. Nagu näiteks täna, kui ta ilmus välja täpselt enne seda, kui Kris oleks saanud närvivapustuse. See polnud tal sugugi esimene kord õigel ajal välja ilmuda.
"Teie vahel on telepaatia," oli Erika korduvalt öelnud. Võib - olla võis seda tõepoolest nõnda nimetada.
Jimi kortsulisse näkku ilmus korraks muie ja kadus kohe. Kuigi ta blokeeris koheselt oma mõtted, teadis Kris niigi, mida Jim temast arvas. Teadis, miks ta aitas ja alati olemas oli. See teadmine oli ühtaegu hea ja hirmutav. Kris polnud veel valmis laskma kedagi uut oma südamesse. Lily surmast oli möödunud vähem kui aasta. Tegelikult polnud aja pikkus üldse oluline. Kinnismõtteks muutunud mälestus Lily'st kummitas Krisi igal sammul. Ta oli lastes, sahtlipõhjas vedelevates lõhnaõlipudelites, kleitides, seinal rippuvatel piltidel... Lily'st mõtlemine tekitas kurbust, igatsust ja aitas edasi elada. Ilma Lily'ta poleks olnud lapsi, keda Kris nüüd üksi kasvatama pidi. Ta oli religioon. Usk, lootus, armastus. Kõik ühes inimeses, kes puhkas sügaval maapõues, sest Kris tahtis, et lastel oleks koht, kuhu ema mälestuseks küünalt viia.
Krisi teadvusesse tungis Jimi madal hääl: Aitab, sa aurustad kohvivee ära.
Mõtteisse vajunult oli Kris täiesti ära unustanud, mis tal parajasti pooleli oli. Seda juhtus tal pärast Lily lahkumist hirmuäratavalt tihti. Õnneks mitte etenduste ajal. Laval oli ta alati sajaprotsendiliselt kohal.
"Vabandust," pomises Kris ning jättis kohvi tassidesse valamise Jimi hooleks. Vaevalt oli ta jõudnud laua taha istuma vajuda, kui kajutisse astus ilma eelnevalt koputamata sisse Max. Ta soovis Krisiga vestelda. Samal hetkel hüüdis Ella: "Issi, Maya oksendab!"
"Tõmba Kaltsulapselt mõni räbal ja pühi ära. Ma kohe tulen," ütles Kris ja vajus peaga vastu lauda. Kogu maailm kukkus kolinaga musta sügavikku. "Kohe" tähendas: "Mitte enne, kui olen kohvi ära joonud".
Samal ajal, kui Kris põrandapesu ämbrit Maya lõua all hoidis, esitas Max tema selja taga seistes igasuguseid küsimusi, millele oli raske vastata.
"Max, palun tule natuke hiljem tagasi," ütles Kris. "Sa näed ju..."
"Ma olen öö otsa kuulanud Julia nuttu ja hala. Ma ei jaksa enam kauem seda välja kannatada," vastas Max. "Mida kuradit sa temaga tegid? Mida sa talle rääkisid?"
"Tõtt rääkisin," vastas Kris. "Ta on Emma. Laps, kelle ma beebist teismeliseks kasvatasin."
"Lolliks läksid või?" küsis Max. Tema pilk langes korraks kõige uuemale pildile, mille Kris oli Lily mälestuseks joonistanud ja enda voodi kohale riputanud. Liblikatiivuline naisolend sarnanes rohkem jumalannale kui naisele, keda tema oli tundnud. Järelikult sõitis väikevenna mõistus jälle mööda lõbustuspargi kõveraid raudteid.
"Kuhu enam..." Kris ohkas ning tõmbas Marvini ninast puhta kaltsu, et sellega Maya suud pühkida. "Kas Julia on sulle oma unenägudest rääkinud, kus ta Lillekesega ringi sõitis?"
"No midagi ta öösel sonis küll," meenutas Max. "Ma arvasin, et sina rääkisid talle sellest."
"Ei," vastas Kris pead raputades. "Need unenäod olid tal juba varem. Ma küsisin ainult seda, millest Jimi õhulaev on tehtud."
Max heitis kõõrdpilgu Jimi poole, kes nurka asetatud taburetil istudes kohvi rüüpas ja kogu vestlust huultelt luges.
"Tead, sa..." Max paljastas hambad nagu kuri koer ja urises Krisi peale. Maya tõmbus hirmunult kössi ning liblikad pugesid silmakoobastesse peitu.
"Sama sulle," vastas Kris, olles tänulik, et Max laste kuuldes halbu sõnu ei kasutanud. Kahjuks oli vend unustanud, et Ella kuulis ka väljaütlemata roppusi.
"Ma olen juba seitsme aastane ja tean, mida need sõnad tähendavad," kommenteeris Ella rahulikult. Ta jätkas pildiraamatusse suurte tähtedega kirjutatud sõnade veerimist. Saamata aru, kas Ella rääkis raamatust või Maxi mõtetest, pidas Kris paremaks mitte midagi küsida.
"Hoia Juliast eemale," ütles Max ennast minekule sättides. "Muidu mind enam ei huvita, et sa naiseks hakkasid. Peksa saad ikka."
"Aga kui mu kadunud tütar oma isaga kohtuda tahab?" ei suutnud Kris küsimata jätta. Vastust ei tulnud. Kajuti uks lendas Maxi järel valju mürtsuga kinni, nii et kogu laev värises.
Küll ta maha rahuneb, ütles Jim. Ega tal kerge pole. Teada saada, et tema naine on ta venna tütar...
"Veresugulus puudub," segas Kris vahele. "Nii et kõik on ainult nende kahe peades kinni. Ma loobusin mõtlemisest pärast seda, kui sain teada, kes on mu vanemad. Kusjuures ma ei tea siiani, kas nad on päriselt õde ja vend või oli see vaid kõnekäänd, mida Sid kõigi kohta meie peres kasutas."
Vähemalt teavad sinu lapsed, kes on nende vanemad, püüdis Jim positiivseks jääda.
"Ei," vastas Kris pead raputades. "Asjad on palju keerulisemad kui sa arvata oskad."
Teema lõpetuseks hammustas Ella vastiku krõksatuse saatel katki hammasratastega prussaka. Väikesest ümmargusest kajutiaknast võis näha piraatide õhulaeva lähenemist. Jim pani kohvitassi käest, avas seina sisse osavalt peidetud luugi ning sukeldus veepargi liumäge meenutavasse tunnelisse, mis Miraaži tema õhulaevaga ühendas. Saabuvad vaenlased vajasid väärikat vastuvõttu.
Kommentaarid
Postita kommentaar