217. Tähistaevas ja kellavärgiga sääsed
Õhtu oli olnud hullumeelne. Inglisilma põrgulikud järglased suutsid keset etendust omavahel tülli minna. Õnneks ei lastud kellegi aju õhku ning Kris vähemalt lootis, et oli suutnud publiku uskuma panna, nagu kuuluks kogu nääklemine etteaste juurde. Ta oli ju kloun. Järelikult võisid temaga koos lavale tulnud põngerjad samuti nalja teha. Krisil endal polnud sugugi naljakas. Etenduste kordaminekust sõltus nelja perekonna ellujäämine. Kolmes neist kasvasid väikesed lapsed. Seni polnud publik veel piletiraha tagasi küsinud, aga niimoodi jätkates nagu täna oli see vaid aja küsimus.
Pannud lastele veel ühe teki peale, ronis Kris vaikselt laevatekile ja vaatas selget tähistaevast. Ööd olid siin külmad ning Kris süütas pihus väikese lõkke, et natukegi sooja saada.
Punane sametjakk nägi läikivate kuldsete nööpidega efektne välja, kuid hoidis halvasti sooja. Iga artisti õlal ilutses tsirkuse logo koos nimetähega. Krisi joonistatud punasetriibuline, leegitsevate tiibadega tsirkusetelk omandas kiiresti linnupuuri nime. Mis muu see Miraaž oli kui linnupuur? Lendav vangla, kus nad kõik vabatahtlikult oma karistust kandsid, sest teisi aksepteeritavaid valikuid polnud.
Üks vastuseta küsimus vaevas jätkuvalt Krisi hinge. Mis siis, kui nad eksisid? Mis siis, kui Emma polnudki osa Ellast ning elas täiskasvanud naisena kusagil edasi? Mis siis, kui...
"Miks sa ei maga?" Julia jalutas kuuvalgel mööda laevatekki ringi nagu rahutu vaim, pihus hõbejalt helkivad kivikesed. Küllap oli ta tulnud täiskuud tervitama ja mingit kummalist rituaali sooritama. Kris tundis külmavärinaid mööda selgroogu alla jooksmas. Rituaalid tekitasid temas alati õudust ja aukartust üheaegselt.
"Kuu ei lase magada. Muudkui vahib mind," vastas Kris. Ta jälgis natuke aega Julia askeldamist ning alustas siis ettevaatlikult oma mõtete avaldamist: "Ma tean, et see kõlab hullumeelselt, kuid sa oled kohutavalt sarnane mu vanimale tütrele, kes kadus pärast maailma muutumist. Ta..."
"Maailma muutumist?" katkestas teda Julia. "Mis mõttes maailm muutus?"
"Selles mõttes, et mälestused su lapsepõlvest ja suuremast osast su elatud elust, need pole tõelised," seletas Kris. "Maailm muutus ülemöödunud aasta augustikuul. Mul on täpne kuupäev märkmikus kirjas. Päriselt aset leidnud sündmused tulevad meelde su unenägudes. Küsi Maxilt, kui sa mind ei usu. Me olime siin, selles maailmas. Kuusteist aastat järjest. Ja siis pöördus kõik pea peale, me ärkasime uues elus ning keegi polnud enam see, kes varem."
"Unenägudes?" küsis Julia kulmu kortsutades. "Ma näen igasugu imelikke asju unes. See ei tähenda, et need oleksid päriselt aset leidnud."
"Kas Jimi õhulaev ei tundu sulle kuidagi tuttav?" küsis Kris. "Oled sa vaadanud, millest see ehitatud on?"
"Vanast hipitankist, millega..." Julia tõmbus näost kahvatuks. Tema vaimusilma ees rullus lahti mälestus, kuidas hipitankiks kutsutud soomuk tossupilve saatel mööda prügi ja rauarisuga kaetud kõnnumaad veeres, manööverdades kohmakalt rehvihunnikute ja varemete vahel. Selle sees elas üks pulstunud patsidega hull, kaasas rott ja tütarlaps, kes... Kes oli tema ise.
Kris nägi, mis Julia mõtetesse ilmus. Tema silmad muutusid suureks ja hakkasid läikima nagu mõnepäevasel hirvevasikal.
"Sa oledki tema... sina... sa oled Emma?" kogeles ta.
Julia tõusis püsti, haaras peast kinni ja jooksis minema. Sädelevad kivid jäidki laevatekile vedelema.
"Oota!" hüüdis Kris, kuid ei hakanud järele jooksma, sest nägi, et tüdruk tormas laevakajutisse Maxi juurde. Huvitav, kuidas Julia seda kõike tõlgendas? Mida ta Maxile rääkida võis? Kris surus käed rusikasse ja hambad kokku. Kui mitte varem, siis hommikul oli teda ees ootamas kõva peapesu vanema venna poolt. Mõelnud natuke, korjas Kris kivid kokku ja pani endale taskusse.
Linnakeses, kus nad etendust andsid, ei tohtinud midagi ripakile jätta. Kõik varastati ära. Isegi mahajäetud kaubanduskeskuse katusele pargitud õhulaevalt, mida oli valvamas hambuni relvastatud Jim. Nad kasutasid mehhaanilisi linde, kes haarasid kaasa sädelevaid asju lusikast vääriskivideni ja viisid kuulekate krattidena saagi enda omanikele.
Linnud polnud ainsad olendid, keda siinsed inimesed vara kokkukraapimiseks kasutasid. Näiteks sääse sees võis olla kellamehhanism, mis pommina tiksudes ohvri kõrva ääres plahvatas. Kuigi plahvatus polnud ohtlik ja sarnanes natuke paukpadrunile, ehmatas see päris korralikult. Tekkinud kaost kasutasid ära kellavärgiga sääse välja saatnud piraadid. Mõnikord õnnestus neil sääskede abiga üle võtta terveid õhulaevu.
Sama kehtis ka kärbeste, prussakate ja teiste putukate kohta. Ühtegi neist ei võinud usaldada. Õnneks oli Krisil olemas Ella, kes putukat nähes seda kohe hamba all proovis. Kui ta vedrusid ja hammasrattaid välja sülitas ning kibeda maitse üle kaebas, oli selge, et üks spioon sai jälle kahjutuks tehtud.
Kommentaarid
Postita kommentaar