216. Tsirkus Miraaž ehk uue elu algus

"Hei-hei ja ankur tõuseb..." üürgas Kris varahommikul laevaninas seistes nagu käilakuju. Max tuikus veel pooleldi magades kajutist välja ning käratas: 

"Kui sa kohe vait ei jää, siis ei tõuse sul varsti enam midagi!"
"Sa ütled seda inimesele, kelle naine hiljuti siitilmast lahkus," vastas Kris ja hakkas hullumeelselt lõkerdama. "Mul pole enam midagi kaotada. Peale oma laste... Aga nemad on tugevad ega kao kuhugi."
"Umbrohi ei hävine," vastas Max, sülitas üle reelinguserva ning püüdis ära arvata, palju aega kulub, enne kui tatt maapinnani jõuab. "See käis sinu kohta, Kris."

Hiiglaslik õhulaev Miraaž seisis kõrgel mäetipus, kuhu oli jalgsi väga keeruline pääseda. See mahutas endasse kõik tsirkuses vajaminevad rekvisiidid, Krisi koos kolme lapsega ning Maxi koos Juliaga. Üsna lähedal, teise mäetipu otsas balansseeris õhulaev Inglisilma pesakonnaga. Kolmas õhulaev parkis sama mäe nõlval, mille tipus seisis Miraaž. Vanarauda meenutava kolaka kerelt võis hoolikalt vaadates leida roosteplekilised lillemaalingud ja suure kollast rahumärgi. Rahust oli asi kaugel. Kes iganes oleks üritanud Miraaži rünnata, saanuks selle sama märgiga tähistatud luugi tagant kuulivalangu keresse. Lillelaevas elas Jim. Ta oli monstrumi ehitanud oma kätega, kasutades õhku lennanud hipisoomuki Lillekese jäänuseid ja kõike muud, mis kätte juhtus. Kuna laev nägi üsna kole ja kulunud välja, ei äratanud see õhupiraatide huvi ja võis rahus sõita, kuhu iganes soovis. 

Neljas sõiduk ei lennanud. Stella ja Erika väike pere, kuhu kuulus nüüd ka väike Eris, sõitsid ringi mustlasvankrit meenutava masinaga, millele oli raske sobivat nime leida. Tegemist oli Krisi endise hipibussiga, mille Stella siin, maailmalõpus, elamise ajal oli jõudnud veel kirevamaks värvida ja igasugu kulinaid täis riputada. Erika paigaldas sellele aurumootori ja roomikud. Hipisoomuk oli saanud auväärse mantlipärija, Mini-Lillekese.

Uude maailma astumisest oli nüüdseks möödunud kakskümmend kuud. Selle aja jooksul jõudis juhtuda väga palju. 

Selgus, et Jimile oli kuulunud terve lendav tsirkus. Kuna ajajooned olid üsna sassis, jõudis Jim tsirkuse luua, seda umbes kümme aastat mööda erinevaid maailmu vedada ja viimaks lõplikult kokku pakkida samal ajal, kui Kris oli elanud uues maailmas vaid mõne kuu. 

Hiiglaslik tsirkuselaev Miraaž oli Jimi äraoleku ajaks peidetud suure mäe sisse, kus kunagi asus Sidi lastekodu. Seal asusid ka teised aurumootoriga õhulaevad, mis olid kunagi tsirkuse koosseisu kuulunud. Kõik täiesti töökorras.

Jim ise ei viitsinud enam tsirkust juhtida. Ta jättis selle Maxi ja Krisi hooleks. Samas oli Jim alati olemas nõu ja jõuga, kui tema abi vajati. Temast kujunes välja Miraaži kaitseingel. 

Kahjuks ei olnud Lily mõnda aega enam elavate hulgas. Ta jäi pärast kaksikute ilmale toomist haigeks ja hääbus iga päevaga silmnähtavalt nagu närtsiv lilleõis. Kuna professionaalset arstiabi ei olnud, siis ei saadudki teada, mis tal täpselt viga oli. Kris tahtis Lily tagasi eelmisse maailma viia, lootes tema elu päästa, kuid mõtles ümber, kui oli korraks piilunud, mis viiruse poolt laastatud kodulinnas toimus. Allesjäänud eksinud polnud enam inimesed, vaid pigem midagi metsloomade sarnast. Nad tapsid üksteist kõiki oma võimeid kasutades, võideldes toidu ja vee pärast. Kes ei surnud viirusesse, see hukkus üsna suure tõenäosusega lahingus. Lily oli keelanud Krisil tagasi minna, sest kartis nakkuse edasilevimist maailma, kus nad viibisid. Õnneks ei toonud Kris kiire ärakäimise ajal, millest teadis ainult Jim, viirust endaga kaasa. Oli tõeline ime, et nad seda ka varem ei teinud, tulles suure kambana otse nakkuskoldest. Võib-olla aitas see, et artistid hoidsid kohalikega hoolikalt distantsi ning ei suhelnud esimeste sisseelamise jaoks kulunud kuude jooksul eriti kellegagi. Nad olid staarid. Neid võis ainult kaugelt imetleda ning ainsaks kokkupuuteks tavainimestega oli tsirkusepiletite müümine. 

Kaksikud ei sündinud tavalistena. 

Maya, pisike heledapäine tüdrukutirts, nägi välja nagu portselannukk. Tal polnud silmi. Tühjadest silmakoobastest lendasid välja liblikad, igaühel neist tiibade peal väike silmapaar. Nende abil nägi Maya palju rohkem kui teised inimesed. Isegi magamise ajal pidasid mõned silmapaarid hoolikalt valvet.

Marvin, samuti heledapäine ja heleda nahaga, tundus esmapilgul normaalse poisina, kuid tal oli kombeks oma suust, ninast ja kõrvadest värvilisi rätikuid välja tõmmata. Taskurättidest polnud tema juuresolekul kunagi puudust ja mõnikord kasutas Kris Marvini lappe mähkmete asemel või tati pühkimiseks. Seda, kuidas ja kuskohast need rätikud tulid, ei teadnud keegi. Krisil oli tavaks naljatamisi öelda, et küllap Lily sõi rasedana liiga palju niiti ja nõnda sündiski Kaltsulaps. Kaltsulapse hüüdnimi jäi Marvinile nii kõvasti külge, et seda hakkasid peagi kõik kasutama ning pärisnimi vajus unustuse hõlma.

Lapsed olid tsirkuseetendustesse kaasatud praktiliselt sünnist saati. Nii kaksikud, Eris, kui ka Inglisilma järglased. Igaühel neist oli oma ülesanne ja lavanimi. 

Suuremad lapsed nõudsid näomaalinguid ja tahtsid olla veel erilisemad, kui nad juba olid. 

"Olge robotid," pakkus Kris välja. "Aurumootoriga robotid!" Ta jäljendas mehhaanilise monstrumi kanget liikumist ja tegi hääli, mille järgi otsustades vajas mootor hädasti õlitamist. Lapsed lõkerdasid naerda ning Miikael hüüdis tema kohta tavapäratult valjusti: "Alligaator! Minu robotinimi on Alligaator!"

"Alligaator-Terminaator," pomises Kris endamisi. "Hea küll, ole siis Alligaator." 

Nõnda moodustus peaaegu terve loomaaed. Kris hakkas lõviks. Ise süütas rõnga põlema, ise hoidis üleval ja ise hüppas läbi ka, eirates kõiki füüsikaseadusi. Lõvi nimi oli Niina. Hoolimata kõigist muudatustest ei kadunud tema naiselik pool kuhugi. Pigem lõi Niina pärast Lily lahkumist veel rohkem õitsele, sest polnud enam kedagi, kes tema muutumisse kuidagi imelikult oleks suhtunud. 

Aeg-ajalt tabasid Kris-Niinat hüsteerilised naeruhood. Öösiti nägi ta veel sagedamini õudusunenägusid kui tavaliselt. Kaotusvalu ja üleväsimus olid mõistuse auguliseks närinud, kuid ta sai kõigega hakkama, hoolimata oma süvenevast hullumeelsusest. Võib-olla oligi sõgedus ainus jõud, mis teda veel tegutsemas hoidis. 

Max nimetas ennast Miraaži direktoriks. Keegi ei hakanud talle vastu vaidlema. See tundus kuidagi loomulikuna, et Max kõiki kamandas. Mentalismi ja ajamoondusega vürtsitatud etendused kogusid publiku hulgas palju kuulsust ning Maxil leidus rohkelt naissoost austajaid, kes said talle ainult õhusuudlusi ja armastuskirju saata, sest Julia hoidis oma kallimal hoolikalt silma peal ning ei lasknud kedagi tema lähedale.

Julia esines laval mustatiivulise deemonina. Kui Kris tema esinemise välja kuulutas, kasutas ta järgmisi sõnu: "Selle maagilise kaunitari tiivad on nagu öised varjud. Neis võib keset päeva näha selge tähistaevana kulgevat lõpmatust!" 

"Nii romantiline," kommenteeris Max kadedalt. "Kloun-poeet ja leegitsev inimlõvi. Loeb lüürilisi värsse, hüpates samal ajal läbi põleva rõnga."

"No näed! Sul tuleb sõnaseadmine päris hästi välja," kiitis Kris ja keksis vetruvate sammudega eesriide taha. Kulisside vahelt oli kuulda laste nuttu.

Julia tõi lõpuks ometi avalikkuse ette enda võime, mida ta oli Maxi eest varjanudkogu nende koosoldud aja jooksul. Julia teadis, et oli ta ainult selle pärast kaasa võetud, et teda peeti tavaliseks inimeseks, keda eelmises maailmas levinud viirus ohustas. See, et kõik tema erilisusest teada said, oli kõigest õnnetute juhuste kokkusattumine.

Etenduste ajal musti võltstiibu kandev neiu oskas päriselt lennata. Kui trossid, mis teda üles vinnama pidid, keset etendust katkesid, jäi Julia õhku hõljuma nagu must linnusulg. Nõnda saidki kõik teada, milleks Julia päriselt võimeline oli. 

See asjaolu süvendas üha rohkem kahtlust, mis oli Krisi hinges juba ammu pesitsenud.