215. Nüüd mingem siit veel koidu eel.

Läbirääkimised polnud lihtsad. 

Lily oli äraminekuplaanile alguses väga vastu, aga andis lõpuks alla, sündimata laste nimel. Ta oleks meelsamini kaksikud ilmale toonud moodsa maailma haiglas kui keset tühermaad ilma arstiabita, kuid praegust olukorda arvestades polnud varsti järel enam ühtegi arsti, kelle abile loota. Järelikult polnud erilist vahet. Igal pool oli ühtmoodi halb. 

Ella pärast Lily ei muretsenud. Pigem pidid kõik teised muretsema, sest Ella oli sama ohutu kui ilma splindita käsigranaat.

Max kõhkles, sest ta oli just tsirkuse loomisega pihta hakanud. Pooled uutest artistidest olid uude viirusesse surnud. Maxi hirmutas mõte Juliaga koos uude maailma minekust. Tegelikult poleks Max üldse tahtnud Juliaga koos kuhugi minna, aga tüdruku siia maailma surema jätmine olnuks väga vastutustundetu. Nii et lahkuminekuplaanid tuli maha matta, selg sirgu ajada ja edasi minna. Tundmatusse, koos hullu teismelisega. Maxi silmis polnud peagi kahekümne aastaseks saav Julia kaugeltki veel täiskasvanu ja seaduse poolt kehtestatud normid võisid pimedasse kohta käia.

Kris kutsus kaasa ka Inglisilma. Kuigi tema pere koosnes ainult eksinutest, tundis Kris, et peab neid teavitama. Rotipoisi järgi oleks ta kindlasti igatsema hakanud. Olles Rotipoisi nagu oma poja üles kasvatanud, tundis Kris ennast ikka veel tema eest vastutavana.

„Jaa! Muidugi!“ hüüdis Ingilisilm plaanist kuuldes. „Ma tulen... me tuleme! Ükskõik kuhu. Ma ei taha enam kauem selles surnuaias elada. Mu laste sõbrad surevad, minu sõbrad ja tuttavad surevad. Kuss, ma tean, et mul polnud sõpru tavaliste hulgas, aga kui oleks olnud, siis oleksid nad surnud. Igatahes saame hakkama, mis iganes seal ka ees ootab. Toiduvarusid tuleb kaasa võtta ja relvi hankida ja..." Inglisilm tegi pausi ning paljastas hambad kiskjalikuks irveks: "Seekord luban ma lastel kasutada kõiki võimeid. Mitte keegi ei tule enam meiega tüli norima."

Kris tõmbus Inglisilma naeratust nähes instinktiivselt temast kaugemale. „Kas sa kavatsed jälle röövretkedel käima hakata?“ küsis Kris.

„Kuidas siis muidu?“ vastas Inglisilm õlgu kehitades. "Meil on toitu vaja. Varud ei kesta kaua."

Inglisilma plaan ei tundunud kuigi hea mõttena. „Kas sa viirust ei karda kaasa tuua?“

„Kuidas sa garanteerid, et me seda juba sinna minnes ei tee?“ pareeris Inglisilm osavalt Krisi kõhkluse.

„Ega ei garanteerigi...“ nõustus Kris. Inglisilmaga vaidlemine oli sama tõhus kui peaga vastu seina jooksmine.

Inglisilm lõi käed valju plaksuga kokku ja küsis entusiastlikul toonil: „Noh, kuna siis minek on?“

„Kui kiiresti sa ennast ja lapsi kokku pakkida jõuad?“ küsis Kris. Ta polnudki veel kindlat kuupäeva ja kellaaega paika pannud.

Inglisilm mõtles natuke. „Homme õhtul?“

Juba! hüüdis Kris mõttes ja tundis, kuidas sisikond kokku tõmbus. Ta naeratas vapralt ning vastas: „Ma küsin teistelt ka, aga arvan, et sobib.“

Inglisilm lõi naerdes käega. Eriti pakkusid talle nalja Krisi hirm ja paanika. Ise tuleb kaasa kutsuma ning siis lööb põnnama. „Su naisele nagunii ei sobi, et ma sinuga samasse maailma tulen," ütles ta. "Aga me tuleme ikkagi."

„Ta elab praegu ka sinuga samas maailmas," sõnas Kris. "Mis parata, kui maailm nii väike on."

„Ole valmis vaikimismaratoniks," hoiatas Inglisilm, otsides samal ajal pilguga asju, mis oleksid kaasa võtmiseks hädavajalikud. Asju oli väga palju ja valida väga keeruline.

„Olen...“Kris heitis leekpunaseks värvitud juuksed üle õla ning valmistus lahkumiseks. „Tervita siis Rotipoissi ja loodetavasti näeme varsti.“

„Jaa, ikka," vastas Inglisilm äraolevalt. Õpikuid kaasa võtta polnud vist mõtet, sest vaevalt seal maailmas kooliharidust anti. Mõned mänguasjad, ravimid... "Hoiame sidet, et kus ja millal," lausus ta, pidades mõttes endiselt asjade üle arvet. "Muide see juuksevärv sobib sulle.“

„Ma tänan," vastas Kris ning tegi diivaliku žesti, mille harjutamiseks algajad drag-queenid peegli ees pikki tunde kulutasid. Kris polnud algaja. "Lily on natuke häritud minu muutumisest,“ lisas ta murelikult.

„No eks ole... lausus Inglisilm ja avas riidekapi ukse. "Ta ju ignoreeris sinu tõelist olemust. Kõik need aastad. Mina pole sind küll kunagi meheks pidanud. Mis su uus nimi oligi?“

„Niina," vastas Kris. Või Inglisilm ei pidanud teda meheks? Selle vastu oli Krisil päris rohkelt argumente koos tõenditega, milleks olid mälestused lühikesest, kuid väga värvikast kooselatud ajast.

„Kuramus, hormoonidega läheb sealpool keeruliseks," sõnas Inglisilm mõttesse vajudes. "Pean laskma Rotipoisil kiiresti varusid täiendada. Ta teab, kuidas ja kuhu sisse imbuda. Lasen sulle ka tuua?“

„Tänan, ei soovi," vastas Kris tõrjuvalt käteha vehkima hakates. "Ma pole veel valmis nii kaugele minekuks.“

„Jõuad," lohutas Inglisilm. "Esimesed sammud on juba tehtud.“

„Pigem keskenduksin ma oma laste ellujäämisele," vastas Kris. "Sealpool on juba üsna ükskõik, milline ma välja näen.“

Inglisilm astus Krisile lähemale ja kallistas teda kõvasti. „Aitäh, sa vana tõbras, et meid meeles pidasid. Päriselt, ma poleks lootnud.“

Igatsus, mis Krisi hinges tekkis Inglisilma emmates, oli ühtaegu valus ja hea. Olnut ei saanud enam olematuks muuta. Vähemalt oli ta nõus kaasa tulema ning jäi ikkagi alles. Mis siis, et sõbrana. Kris ei suutnud inimesi oma südamest välja visata. Kui keegi sinna juba oli pääsenud, siis jäi ta sinna alatiseks. Nii lihtsalt oli.

 

Järgmise päeva hilisõhtul jätsid kõik, kelle Kris kaasa oli kutsunud, sureva maailma selja taha ja sõitsid juba tuntud tundmatusse. Igaüks oma sõiduvahendiga. Inglisilm oli ekstra selle jaoks töökojast varastanud mikrobussi, kuhu kõik lapsed, tema ise ja Rotipoiss sisse mahtusid. 

Kõik peale Julia, Erika ja Stella olid seal juba olnud. Teadmatu oli veel see, mis neid kõiki ees oodata võis.

Angie´le ja tema lilledele jäi lõputu laibameri. Süüa nii kauaks, kuni külmikud veel töötasid ja toit värskena püsis. Ta liikus edasi koos viirusega. Maakera oli suur ja lai. Jäi üle vaid loota, et dimensioone eraldavate piiride ületamise kunst temani ei jõudnud.