213. Koduarest ja kummaline kell

Paar päeva hiljem olid uudistekanalid täis süngeid uudiseid kõikjal levivast uuest viirusest. Imelikul kombel ei kahjustanud see osasid inimest üldse, niites samal ajal teisi jalapealt. Vähesed ellujäänud arstid ei suutnud tuvastada põhjust, miks viirus mõnele inimesele ei mõjunud. Need meedikud, kes tervena mööda ülerahvastatud surnukuure käisid ja proove võtsid, hoidsid enda teada, et tegelikult polnud neil tarvis laboritehnikat haiguste tuvastamiseks. Need, kellel seda võimet polnud, suutsid teisi ebatavalisi asju teha. Selle peale, et viiruse edasikandumine oli kuidagi seotud ebatavaliste võimete olemasoluga või nende puudumisega, ei osanud keegi tulla.

Vastumürk seisis kindlas kohas: kiriku all varemetes, kinnipitseeritud uksega kambris, valvuriteks Sidi säravvalged kondid.

Viiruse vastu immuunne Kris sai vabalt igal pool ringi liikuda, kuid Max ja Julia pidid jääma koduseinte vahele. Hoolimata sellest, et Max endiselt inimmõistusega mängida oskas, polnud ta päris kindel, kas on piisavalt eriline selleks, et mitte viirusesse nakatuda. Julia puhul polnud küsimustki. Kui Päikesetõus ütles, et Julia pole eksinu, siis järelikult nii oligi. Nõidumine ja vaimude nägemine ei läinud arvesse. 

Nõnda sai Krisist venna isiklik toidukuller. Ta valas iga kord enne küllaminekut ennast desinfitseerimisvahendiga üle ja haises nii vängelt, et arstide poolt soovitatud kahemeetrine vahemaa tekkis juba ainuüksi hingamisruumi pärast. Max ei kutsunud Krisi tuppa, muretsedes Julia heaolu pärast, kuid tuli sageli õue vennaga juttu ajama, et kodus passimisele natukenegi vaheldust saada. Nii nad siis seisid vastastikku hõikudes keset hoovi, kuni mõlemad naerma hakkasid. 

"Helista õhtul, kui veel millestki rääkida tahad," ütles Max ja läks koos moonakotiga tagasi tuppa. Tal oli piinlik niimoodi oma vennast sõltuda, aga midagi polnud parata. Seda olukorda tuli nii kaua välja kannatada, kuni probleemile lahendus leiti. Aga milline lahendus? 

Päikesetõus oleks ehk teadnud, kuid teda polnud enam ja Bob polnud nõus suhtlema. 

Vahel salaja, kui Julia vannitoas viibis või magas, üritas Max Bobiga sidet luua. Vaadata tema teadvusesse, lootes leida sealt märke Päikesetõusust. Mitte midagi. Ta oli tõesti igaveseks lahkunud. 

Päikesetõusule kuulunud käekell lebas puhvetkapi riiulil, tühi numbrilaud hämaruses tuhmilt helendamas. Samal ajal, kui Julia toitu külmikusse sättis, pani Max uitmõtte ajel kella oma randmele. 

Köögis hakkas toimuma midagi kummalist: Julia tegi kõiki liigutusi tagurpidi. Ta võttis külmikust toiduained ja pani need tagasi kottidesse. Maha kukkunud konservubade purk hüppas põrandalt Julia kätte ning rändas sealt edasi paberkotti. Seejärel hakkas Julia toitu uuesti külmikusse panema. Täpselt samamoodi nagu mõni minut tagasi. Oapurk kukkus uuesti maha ning Julia korjas selle üles.

Max seisis sõnatult keset kööki ja lihtsalt jõllitas. Julia märkas teda ning katkestas oma tegevuse. "Juhtus midagi või?" küsis ta. 

"Mõistus tegi korraks trikke," vastas Max ja läks tagasi elutuppa. Ta hingas sügavalt välja ning võttis kella käelt. Enne selle riiulile asetamist jõudis ta aknast näha, kuidas maha langenud lehed puude külge tagasi kerkisid. 

Nii ta seda siis tegigi, taipas Max. Ta mõjutas aega ja pani taimed kiiremini kasvama. 

Ajaga mängides võis väga palju ära teha. Tuli õppida seda kella õigesti kasutama ning uued etendused tõotasid tulla erakordsed. 

Kahjuks jäi publikut iga päevaga üha vähemaks. Isegi koduseinte vahelt interneti vahendusel vaatemänge korraldades oleks kõik üsna pea igasuguse mõtte kaotanud, sest eksinute jaoks polnud enam miski eriline. Neid oli väga keeruline millegagi üllatada. 

"Max, mis värk on?" küsis Julia. Ta oli köögis oma toimetustega ühele poole saanud ning tuli küsima, miks Max ennist nii kummaliselt käitus. 

"Ei midagi," vastas Max käega lüües. "Tulevik on tume. Aga seda tead sa ise ka." 

"Sitt olukord pidi olema tuleviku väetis," teadis Julia. Kahjuks ei lohutanud see kumbagi kuigivõrd. 

"Kui midagi paremaks ei muutu..." alustas Julia. Max mõistis, mida tüdruk öelda tahtis. 

"Siis me lihtsalt lähme välja," lõpetas ta lause. Midagi polnud enam kaotada. Kõik oli juba kadunud.