212. Imekaunis haldjaprintsess

"Emme, issi ütles, et me võtame koera," hüüdis Ella laupäeva hommikul kohe pärast ärkamist. "Samasuguse nagu onu Maxil."

Tualettruumist väljunud Lily vahtis magamistoa ukse vahel kõõluvat last nagu taevast alla langenud ilmutist. Ta pühkis huuli, tundes suus ikka veel maomahla maitset, ning hüüdis nii, et terve loss vastu kajas: "Kris!"

"Ma ei lubanud koera võtta. Ma ütlesin, et pean emmega rääkima," üritas poolunes viibiv Kris rahulikult seletada. 

"Sa ütlesid, et mulle on sõpra vaja," käis Ella peale. "Kas te siis ei võtagi koera?" 

"Ei!" ütles Lily konkreetselt, enne kui Kris midagi vastata jõudis. "Meile sünnivad kaksikud. Kutsikas lisaks kahele beebile oleks katastroof."

"Aga issi lubas ju..." Ella vaatas kordamööda mõlemale vanemale otsa ja haihtus solvunult õhku. Ta ei soovinud selliste valetajatega rohkem rääkida. 

"Ei lubanud," oigas Kris endamisi. "Lily, ma tõesti tahtsin sinuga nõu pidada, aga unustasin."

"Mingit koera ei tule," kordas Lily. "Bob oli siin ajutiselt. Kui tited on majas, ei jää enam kellelgi aega kutsikaga tegelemiseks. Pealegi oleks meil palju keerulisem uut kodu leida. Koduloomadega elanikke ei oodata eriti kusagile."

"See ka veel..." Kris tahtis tagasi pikali heita, uinuda ja ärgata murevabasse ellu. Tema plaane katkestas vali aevastus. Ella andis enda nohu lahkelt Krisile edasi. Lily oli kõige tervem inimene terves peres. 

"Olgu. Ei tule koera," ütles Kris. Ta nuuskas valjusti T-särgi sisse, pannes Lily vastikusest nägu krimpsutama. "Ma kavatsesin selle särgi nagunii pesukorvi visata," vabandas Kris käsi laiutades. "No polnud taskurätti käepärast."

Lily luksatas ja läks uuesti tualetti. Hommikud olid tema jaoks väga rasked. 

Ella oli pool päeva kadunud. Kris pani lapse väljameelitamiseks lauale kommikausi, aga Ella suutis ennast vaos hoida ega võtnud ühtegi maiustust. See-eest võttis Lily. Ta sõi oksendamiste vaheaegadel pidevalt midagi. Polnud sugugi haruldane näha teda virsiku peale maksapasteeti määrimas. Kris proovis samuti Lily menüüd ning mõni pealtnäha söögikõlbmatu kombinatsioon hakkas tallegi meeldima. See polnud tema puhul üldse imekspandav. Ega Lily ilmaaegu Krisi prügihundiks nimetanud. 

Kuna juhtus olema töövaba laupäev, tegeles Kris pulmariiete õmblemisega. Mõned väiksemad tööd tuli käsitsi teha. Olles juba mitmendat korda nõelaga sõrme torganud ja olukorrale vastavalt reageerinud, kuulis ta riidehunniku alt Ella häält ütlemas: "Issi, sa pead suud seebiga pesema. Nii tehakse ju, kui oled rumalaid sõnu öelnud."

"Püha taevas!" Kris oli Ella ootamatust väljailmumisest nii rabatud, et õmblemisest ei tulnud enam midagi välja. Ta otsis laualt ühe riideriba, mis pidi nagunii äraviskamisele minema ja nuuskas nina. 

"Emme ütles, et sa pead kasutama taskurätte nagu normaalsed inimesed," jätkas Ella moraali lugemist. Riidekuhi kerkis ja selle alt ilmus välja Ella pea. "Issi, kui te emmega abiellute, kas sinust saab siis normaalne inimene?"

"Ei iial," vastas Kris. "Ma tahan olla ebanormaalne. Muidu ma poleks mina."

"Kes sa siis oleksid?" küsis Ella.

"Tavaline mees, kes teeb tavalisi asju," vastas Kris. "Igav inimene."

Ella polnud vastusega rahul. "Aga sa pole ju mees."

Kris vakatas korraks. Tal polnud meiki peal ega kleiti seljas, aga Ella oli vist juba piisavalt palju Niinat näinud, et oma järeldused teha.

"Ma pole tavaline ka," ütles Kris asju kokku panema hakates. 

"Issi, kui te abiellute, kas sul on samasugune kleit nagu emmel?" jätkas Ella küsitlemist.

Ausalt öeldes polnud Kris veel otsustanud, mida pulmas kanda. Üks osa temast kaldus traditsioonilise riietuse, teine ekstreemsema variandi poole. Traditsiooniline väljanägemine oleks Krisi puhul olnud palju šokeerivam, kui ekstravagantne kostüüm. 

"See on üllatus," ütles Kris ning talle meenus, mis oli juhtunud, kui ta maailmalõpu lastele üllatust lubas. Üllatuslikult pöördus kõigi elu täielikult pea peale. 

Postapokalüptiline kõnnumaa, kus nad kuusteist aastat elanud olid, tungis viimasel ajal taas Krisi unenägudesse. Eelaimus ees ootavast muutusest tähendas midagi palju enamat kui abielu ja laste sünd. See oli suur ja hirmus. Tume tunne, mis võttis kõhust õõnsaks ja tõstis ihukarvad püsti.

Kuna Kris enam midagi huvitavat ei rääkinud, hakkas Ella riideribadega mängima. Ta sidus tülli enda piha ümber, nii et selja peale jäi suur lehv. Ella tahtis läbipaistvaid haldjatiibu, mitte tugevaid liblikatiibu, mis katsudes sarnanesid sametiga kaetud loomanahale. 

"Ma luban, et pulmapäeval saab sinust sädelevate tiibadega imekaunis printsess," ütles Kris. "Just nagu mina kunagi väga ammu olin."

"Kas sul olid haldjatiivad?" küsis tüdruk. "Kas sul on need alles?"

"Mitte päris tiivad, aga midagi taolist oli mul seljas küll jah," sõnas Kris, meenutades heldimusega möödunud aegu. Etendused ja rollimängud igas linnas. Ta võis olla, kes iganes. Kodus koheldi Krisi nagu kaltsu. Kostümeerituna mööda tänavaid keksides sai Kris unustada argipäeva ning elada oma unistustes. Olla ilus. Küllap tähendas Niinaks muutumine seda, et lapsepõlvest saati hinge kogunenud igatsus ei mahtunud sinna enam ära. Endalegi märkamatult tõmbas Kris selga Lily jaoks õmmeldud kleidi ja jäi ennast peeglist vaatama. 

"Issi, see on sulle lühike ja lai," ütles Ella. "Emmele sobib palju paremini."

"Ma tean," vastas Kris. Ta tegi siiski paar piruetti, nii et pitsid lehvisid, ning jäljendas kikivarvule tõustes baleriini samme. Kui Ella valjusti lõkerdama hakkas, võttis Kris kleidi seljast, kartes Lily'le vahele jääda. Kindlasti poleks tulevasele pruudile meeldinud oma elu tähtsaimat riietuseset peigmehe seljas näha. Korraks, ainult põgusaks hetkeks, oli ta peeglis näinud imeilusat printsessi, kelleks ta lapsena saada soovis.