211. Kõik saab korda?

"Ma pean sulle midagi rääkima," ütles Rotipoiss süüdlaslikult vannitoa lävel seistes, samal ajal kui töölt tulnud Inglisilm peegli ees seisis ja mootoriõli näo pealt maha nühkida üritas. 

"Mis sitaga sa jälle hakkama said?" küsis Inglisilm pilku peeglilt pööramata. Kui vastust ei tulnud, katkestas inglisilm oma tegevuse, et vaadata, kas tema vestluskaaslane on endiselt elus. Rotipoiss seisis sama koha peal, kuid vaatas enda ette maha ja värises üleni. 

"Mis juhtus?" küsis Inglisilm vaikselt ja leebelt, nagu vestleks oma lapsega. "Kas sa tapsid kellegi ära?"

Rotipoiss noogutas. Ta ei suutnud ennast enam kauem tagasi hoida ning haaras kõvasti Inglisilma ümbert kinni, sosistades: "Ära viska mind jälle välja, palun."

"Tasa, rahune. Kõigepealt jutusta mulle kogu lugu. Siis vaatame, mida teha annab," vastas Inglisilm ja piilus vannitoa ukse vahelt välja. Tundus, et kõik lapsed olid endale mingi tegevuse leidnud. Ta lükkas ukse kõvasti kinni, jäi Rotipoisile otsa vaatama ja käskis poolsosinal: "Räägi!"

Kui Rotipoiss oli oma looga lõpuni jõudnud ja Inglisilma karmi kohtuotsust ootama jäi, kõlas vastus, mida ta poleks eales oodata osanud: "Ma oleksin sinu asemel sama teinud."

Rotipoiss tõstis pea ja püüdis Inglisilma mõtetest välja lugeda, kas tegemist oli irooniaga. Ei, ta mõtles seda tõsiselt. 

"Aga mul pole nüüd enam tööd," ütles Rotipoiss õnnetult. "Ja telefoni ka mitte."

"Kas sa oled pärast seda juhtumit inimesena ringi liikunud? Sama näoga?" küsis Inglisilm. Rotipoiss raputas pead. "Ma tulin koju rottidena."

"Tubli," kiitis Inglisilm ja jäi kuulatama. 

"Emmeeeeeeee..." karjus Agnes täiest kõrist. Kisa lähenes koos jalgade müdinaga. 

"Kõik saab korda," sosistas Inglisilm ja läks vaatama, milline mure pere noorimat liiget vaevas. Rotipoiss vajus vanni servale istuma ning püüdis aru saada, kas nägi ainult und või juhtus see tõeliselt, et Inglisilm ei visanudki teda töö kaotamise eest kodust välja. Inimeste tapmine seda naisterahvast ei heidutanud. Kui Rotipoiss hakanuks palgamõrtsukaks, siis liitunuks Inglisilm temaga peagi. Teda hirmutasid rohkem majanduslikud probleemid, sest lastekari vajas toitmist ja katus pea kohal hoidmist. 

"Kõik saab korda," lausus Rotipoiss, korrates Inglisilma sõnu. Kõik pidi pidi korda saama. Muud võimalust ei olnud. 

Järgmisel päeval käis Rotipoiss õues uue välimusega, nähes välja nagu suvaline internetist välja otsitud mees, kes kirjas olnud andmete põhjal pidi juba viiskümmend aastat surnud olema. Riided olid tal endised - must, silmini tõmmatud kapuutsiga dressipluus ja teksapüksid. Sarnast riietust kandis iga teine noormees tänaval. 

Ehitusobjektidest käis Rotipoiss kauge kaarega mööda. Isegi, kui teda ära ei tuntud, ei soovinud ta vanu kolleege enam rohkem näha.

Poes kassajärjekorras seistes nägi Rotipoiss, kuidas üks noor naine järsku kokku kukkus. Tema silmadest ja kõrvadest hakkas samamoodi verd voolama nagu Anita jänesel. Rotipoisi terav nina haistis kummalist lõhna. Haige inimese lõhn. Seda lõhna tundis Rotipoiss viimati kirikualuses laboris.  Jäämata ootama, mis edasi saab, põgenes Rotipoiss välja värske õhu kätte. Sisetunne käskis sellest kohast kiiresti kaugemale minna, sest...

Sest viirus oli lahti pääsenud.