210. Suure lõpu algus

https://youtu.be/p4bByN3Pd8E
Peatükis on kasutatud loo autori poolt tehtud vaba tõlget laulust "Always on my mind".

Trellitatud akendega keldrist võis kuulda bassihäälset lauluüminat ja tumedaid mütsatusi. 
"Minu mõtteis olid sa..."
(tümps)
"Minu mõtteis olid sa..." 
(tümps)
Selles keldris muutusid jäljetult kadunuks jäänud koerad, kassid ja mõnikord ka inimesed, hoolikalt tükeldatud lihalõikudeks. . Tänavatoidu tegijad said oma kotleti ja kebabi algmaterjali tõepoolest tänavatelt. Millelgi ei tohtinud lasta niisama raisku minna. Lihameister tegi rõõmsalt oma tööd, lauldes kaasa raadiost kõlavale diskoloole. Kui ta oleks ainult kuulnud vaikset sahinat, mida tekitasid läbi põrandapragude siuglevad varred. Kui ta oleks ainult märganud punaste pungade puhkemist selja taga,
siis poleks sellest enam mingit kasu olnud. 
Umbes pool tundi hiljem jätkus pooleli jäänud laul, kuigi raadios olid alanud täistunni uudised. Seekord laulis kõrge naishääl. Lihakirve hoobid kõlasid endiselt tuhmide ja tumedatena.

"Kui ma sind pole hoidnud..."
(tümps)
"Nendel üksildastel hetkedel..."
(Angie tõstis lahtilõigatud tüki hoolikalt kõrvale)
"Kui ma sul' pole öelnud..."
(tümps)
"Et mind väga õnnelikuks teed..."
(üks lill polnud ikka veel kõhtu täis saanud ja üritas laualt toitu ampsata)
"Kui mu ajast sulle puudu jäi..."
(tümps)
"Palun mulle see kõik andesta..."
(Angie vaatas hindavalt oma kätetööd ja hakkas tükke kilekottidesse pakkima)

"Minu mõtteis olid sa..."
(naharibad vasakule)
"Minu mõtteis olid sa..."
(pekk ja liha paremale)

Avanud külmiku ukse, sättis üleni vereplekkidega kaetud Angie toidukotid hoolikalt virna ja lõõritas samal ajal valjusti:

"Ütle veel!
Ütle, et mind armastad sa veel..."
Külmiku ust kinni virutades kukkus miski Angie põuest maha ja purunes põrandaplaatidel tuhandeks pisikeseks klaasikilluks. 

"Minu mõtteis olid sa..." jätkas Angie, nagu polnuks midagi juhtunud. Lihavarude järgi otsustades võis siin mõnda aega muretult ära elada. Senikaua oli ruumi laiali paiskunud viirus turvaliselt hoitud, sest lihunik ei lubanud kunagi kedagi keldrisse ja viis alati kauba ise kohale.
Kuid siiski - mõnikord tungis keldrisse mõni rott või prussakas, mahakukkunud lihariismeid järama. Kui tal õnnestunuks ruumist välja pääseda ilma lihasööjalille lõugade vahele sattumata, siis...

Siis võis väga paljudest inimolenditest, keda poldud eriliste võimetega õnnistatud, alles jääda ainult helge mälestus ja roiskuv lihakeha.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

263. Kivid ja viirukid ei too kedagi tagasi

Tsirkuselaev püsis vaiksena ning artistid istusid oma kajutites. Kedagi ei huvitanud, et juba homme pidi aset leidma viimane etendus ja peaproov oli ikka veel tegemata.  Stella ei suutnud siiski kuigi kaua oma toas püsida. Ta ladus vaikselt ümisedes kristalle ja poolvääriskive ümber Regina keha, kattis kõik õhulaevas leiduvad peeglid kinni ja tossutas viirukit. Stella tundus viibivat oma turvalises mullis. Tsirkuseartistid olid igasuguseid rituaale ja muid veidrusi näinud ning suhtusid Stella asjatoimetustesse mõistvalt. Kui see tal leinaga toime tulla aitas, mis siis ikka. Laevatekile suitsetama läinud Kris võttis viimaks siiski julguse kokku ning läks Stellaga juttu ajama. Mõned küsimused vajasid vastuseid. "Kuidas sul läinud on?" küsis ta sosinal.  Stella asetas viimase viiruki seinaprakku, luges pominal midagi palve sarnast ning jäi Krisile tõsiselt otsa vaatama.  "Minul? Läinud?" imestas ta. "Näed ju, et olen siin ja töötan klounina. Või mida sa teda tahts...
Lisateave

1.Imeline Max

Kujutis
Mööda kuldse õhtuhämaruse looriga kaetud tänavaid kargles kuljuste kõlisedes ringi narrikostüümis tegelane. Tema ülesandeks oli kutsuda möödakäijaid osa saama suurejoonelisest vaatemängust.  Seda ta ka tegi, röökides kõigile, kes ette jääma juhtusid, et kätte on jõudnud harukordne võimalus osa saada millestki kordumatust ja enneolematust. Inimsilmad pole veel ealeski midagi taolist näinud. „Imeline Max esitab teile nüüd ja kohe erakordse, ainulaadse, sensatsioonilise illusiooni!“ kuulutas narrikostüümi kandev tegelane, keksides samal ajal läbi hõredavõitu vaatajaskonna lava suunas. Tehes topeltsalto, hüppas ta ennist välja reklaamitud Imelise Maxi kõrvale, haaras tõrviku ja puhus sellest välja hiiglasliku tulejoa.  Imelisest Maxist oleks nüüd pidanud järele jääma ainult paar imeliselt kõrbenud konti, kuid artist seisis pärast leekide vaibumist endiselt oma poodiumil, valgeks võõbatud näol mänglemas edev naeratus. Tegemist polnud kuigi originaalse illusiooniga, kuid...
Lisateave

264. Kes oleks võinud arvata, et kõik just nii lõpeb?

Kujutis
Nähes Maxi üksinda lossi juurde tulemas, sai Robin kohe aru, et midagi oli valesti.  "Kus Niina on?" küsis Robin enne, kui Max midagi öelda jõudis. Nad seisid hoovis keset lumesadu. Kaksikud ootasid autos. Max neelatas ja otsis õigeid sõnu, kuigi ta oli selle kohtumise kümneid kordi eelnevalt peas läbi mänginud.  "Krisiga juhtus õnnetus..." alustas ta ning jäi vait. Sõnad said otsa. "Ta on surnud?" küsis Robin vaikselt, nii et lapsed ei kuuleks. Max noogutas.  "Mine tuppa. Ma tulen varsti tagasi," ütles Robin ja jättis Maxi lossi ukse ette seisma. Max saatis pilguga Robini auto tagatulesid. Elu läks edasi. Kaksikud oli vaja lasteaeda viia ja Ella oli vist juba poolel teel kooli, mis asus kodule üsna lähedal. Endamisi ohates katsus Max välisust. See oli lukustamata jäänud. Muidugi, Robin lubas ju varsti tagasi tulla. Nii imelik oli lossi astuda teades, et Krisi polnud enam. Suure saali maleruudline põrand ootas kannatamatult, et keegi sellel salto...
Lisateave