209. Jim

Kohviku taga suitsu tehes nägi Kris, et ta polnudki kohaliku personali hulgas ainuke tossaja. Jim tuli samuti suitsupausile. Kasutades sobivat võimalust, pakkus Kris elegantset žesti tehes tema sigaretile tuld. Jim ei imestanud vähimalgi määral ning tekitas oma ükskõiksusega Krisis sügavat pettumust. 

Erika on mulle sinust rääkinud, ütles Jim mõttes. Kris tõstis pilgu. See, et temast räägiti, kõlas pisut hirmutavana. 

"Mida täpsemalt?" küsis Kris. Jim oskas lühemaid ja selgelt välja öeldud lauseid huultelt lugeda. Selle info oli Kris jõudnud tema mõtetest üsna kiiresti välja noppida. 

Sellest, et sa süütad tulekahjusid tahtejõuga ja sinu laps oskab seda samuti. Sellest, et sa abiellud peagi ning teie perre sünnivad kaksikud. Lisaks olevat sa lapsik, tüütu ja ainulaadselt lihtsameelne lollpea. Mulle tundub, et Erika hoiab sind väga. Muidu poleks ta sinu peale nii palju sõnu kulutanud.

Kris vedas näole krampliku irve ning noogutas. Kõik vastas tõele. 

Samas ei teadnud Kris Jimist midagi peale selle, et ta suutis maju paigast lükata ning oli kurt. Kobanud mööda erksavärviliste klouniriiete taskuid, leidis Kris viimaks märkepaberi ja pastaka. Ta kirjutas: "Kes sa oled?"

Jim tõmbas sigaretisuitsu sügavale kopsudesse ja puhus nina kaudu välja. Tema peast jooksis läbi filmitreilerit meenutav kaadrivalik. Sama kirju ja sama tegevusrohke. 

Olgu, ütlen ausalt: vabanesin hiljuti vanglast. Tahad teada, mille eest istusin? Varguste ja tapmiskatse. Sain ennetähtaegselt tulema. Hea käitumise eest. Viimast lauset mõeldes ilmus Jimi suule irooniline muie, tuues esile inetu armi ülahuulel. "Hea käitumine" oli Jimi puhul väga suhteline mõiste. 

"Kuidas sind ometi trellide taha topiti? Sa oled ju nii tugev," imestas Kris ning kritseldas öeldu kiiresti paberi peale. 

Tugev, aga mitte kuulikindel, vastas Jim. Seadusel on minust palju võimsamad relvad. 

Varastamine ja tapmine polnud Krisi jaoks sugugi võõrad, kuid tal oli alati õnneks läinud. Kellelgi polnud õnnestunud teda trellide taha saata. Küllap selle pärast, et Kris nägi välja ohutu ja naljakas. Teda poleks keegi osanud kuritegude kordasaatmises kahtlustada. Jimi puhul oli juba kaugelt näha, et teda saatis karm minevik.

Sa oled sellest kambast, mõtles Jim. Kris vahtis teda tühja pilguga, saamata vähimalgi määral aru, millest jutt käis. 

Laiguliste riiete ja näomaalingutega lapsed, automaatidega. Sa elasid nendega koos endises sõjaväebaasis. Sul oli täiskasvanud tütar.

Kris ajas silmad suureks ja taganes paari sammu võrra. "Kust sa tead?" küsis ta peaaegu hääletult huuli liigutades.

Ma olin samas maailmas. Me sinuga ei kohtunud kunagi. Ma nägin sind ja su lillelist soomukit baasi juures. Kuulsin sinust igasuguseid jutte. Nii häid kui halbu. Sa olid kohalik legend. Sind kardeti ja imetleti üheaegselt. Samamoodi, nagu su venda.

Kris ei teadnud, kas olla meelitatud või tunda muret. Kõik olenes sellest, kummale poolele Jim oli kuulunud. Kas ta töötas Sidi heaks või tema vastu. 

Minu tütar müüdi lastelaadal maha, jätkas Jim. Ma ei näinud teda enam kunagi.

Järelikult kuulus Jim heade poolele. Kris ei hakanud igaks juhuks esialgu mainima oma veresugulust suure lasteröövliga. Ta viskas koni prügikasti ja vaatas kella. Neil mõlemal oli saabunud aeg tagasi tööpostile minekuks. Kogu ülejäänud päeva üritas Kris meenutada, kas ja kuidas ta oli Jimi maailmalõpus kohanud. Ei tulnudki meelde. Tal oli oma eluga nii palju tegemist, et juhuslike möödujate jaoks ei jäänud lihtsalt aega. Aga äkki teadis Max rohkem. Tema juures käis palju inimesi. Võib-olla oli Jim üks nendest.