208. Mida teevad nurka aetud rotid?

"Sa oled mingi friik vä?" 

Küsijaks oli suurte kõrvade ja hõredate hammastega maaler Ullik, kes esmaspäeva hommikuti enne peaparandust nii hirmsasti värises, et pintslitki käes hoida ei jaksanud. Ullik leidis taaskord põhjuse Rotipoisi kallal norimiseks. Seistes harkisjalu tellingute peal, pooltühi viinapudel ühes ning tossav sigaret teises käes, jätkas ta:

"Vaata, milline sa välja näed! Kuradi rotinägu selline. Sina mu telo eile pihta panidki, jah? Tunnista üles! Värdjas, varas!"

Rotipoiss võis küll varas olla, aga Ulliku vana telefoni poleks ta võtnud isegi siis, kui keegi seda vägisi talle pakkuma oleks tulnud. Tüüp ise ning kõik tema riided ja isiklikud esemed olid kaetud paksu kõntsakihiga. Rotipoiss ei suutnud mõista, kuidas selline inimene suutis seinu valgeks värvida. Juba ainuüksi värvipurgi puudutamine pidanuks selle sisu väljaheite sarnaseks pruuniks lögaks muutma. Ulliku mõtetes kõlas ilmselge kadedus ja vihkamine. Täiesti uuele abitöölisele, Rotipoisile, maksti kohusetundliku ja hoolsa töötegemise eest rohkem palka kui Ullikule, kes vahelduva eduga juba mitu aastat mööda ehitusobjekte ringi jõlkunud oli, jaurates ja kolleege häirides rohkem, kui midagi kasulikku korda saates.

Täna hommikul viibisid nad ainult kahekesi, sest teiste ehitustööliste jaoks polnud pühapäev veel otsa saanud. Neid polnud mõtet enne homset oodata. See, et kedagi pealt nägemas polnud, andis Ullikule julgust juurde.

"Noh, mis sa jõllitad?" küsis ta Rotipoisi ees seistes nagu kits keset laudaläve. "Anna mu telo tagasi!"

"Ma pole su telefoni võtnud," ütles Rotipoiss. "Palun mine ära ja lase mul tööd teha."

"Või tööd?" hakkas Ullik kähedalt irvitama. "Sina, tatikas," pole elusees tööd teinud. Kes sind siia üldse saatis? Ema või?"

Rotipoiss tundis, kuidas tal silmade ees mustaks tõmbuma hakkas. Iga hommik algas samamoodi, kuni boss lõpuks lõunapaiku kohale ilmus ja Ulliku kusagile kaugemale seinu värvima kupatas. Iga kuradima tööpäeva hommikul pidi ta selle sitakoti möla kuulama. 

Ööl vastu tänast polnud Rotipoiss magada saanud. Agnesel oli kõrvapõletik. Inglisilm ja Rotipoiss käisid vaheldumisi last lohutamas ja võtsid ta lõpuks endi juurde suurde voodisse. See tähendas, et hommikul magas Agnes keset voodit õndsat und, sest valuvaigisti oli lõpuks mõjuma hakanud. Rotipoiss ja Inglisilm kössitasid aseme äärte peal, nähes välja nagu hauast üles tõusnud zombid. 

"Minu naine ja lapsed on põhjus, miks ma siin olen ja sind ikka veel välja kannatan," vastas Rotipoiss vaikselt. Tal polnud kombeks kellegi peale karjuda, nagu Ullik seda tegi. "Kui sa vähem viina kõrist alla valaksid ja ennast puhtaks peseksid, oleks sinul samuti oma pere, kelle nimel elada."

Seda poleks ta öelda tohtinud. Sõnad, mis Ullik kuuldavale tõi, ületasid kõige hullemate paadialuste keelepruugi. Vähe sellest - ta kummutas viinapära endale kurku, lõi tühja pudeli vastu tellinguserva pooleks ja hakkas pudelikaela pihus hoides Rotipoisile ähvardavalt lähenema. 

Mida teevad nurka aetud rotid? 

Ründavad. 

Ullik kukkus alla neljandalt korruselt. Ta ei jõudnud isegi karjuda, enne kui maapind mehe oma külma embusesse haaras. Rotipoiss ei jäänud ootama, mis edasi saab. Ta kukutas enda telefoni kiiresti värvipotti, et sellest poleks hiljem võimalik liigset infot välja uurida, moondus rotikarjaks ning põgenes, jättes endast maha ainult hunniku tolmuseid, värviplekkidega kaetud riideid. Mitte ühtegi dokumenti. Mitte ühtegi asitõendit. Rotipoissi polnud kunagi siin olnud.