207. Tulevik, minevik ja keeruline olevik

Ühel vihmasel pärastlõunal oli Max ilmastikuolusid trotsides läinud jälle õue, et kellelegi helistada. Julia võis olla noor ja naiivne, aga päris kindlasti polnud ta loll. Max varjas midagi tema eest. See oli ilmselge. Julia ootas kannatlikult, kuni Max tagasi tuppa tuli, ning küsis temalt: "Kallis, mis toimub?"

"Mis mõttes?" küsis Max pilku kõrvale pöörates. Tal polnud vähimatki tahtmist Juliaga tüli üles kiskuma hakata. 

"Mis asju sa ajad?" uuris Julia. "Räägi mulle ka."

Max ohkas sügavalt, istus laua äärde Julia kõrvale ning lausus: "Me teeme tsirkuse."

Pärast mõne sekundi pikkust pingelist vaikushetke küsis Julia: "Kas sa tahad uuesti publiku silme ees ära surra?"

"Ei. Seekord korraldaks ma oma etendused natuke leebemas versioonis," seletas Max. "Mul on paari inimesega juba läbi räägitud. Teeksime midagi võimsamat, kui need suvised naljategijad, kes näitavad ämbrisse astuvat klouni ja ongi kogu etendus. Selle jaoks, et neist parem olla, ei pea ma ennast keset lava lõhki lõigata laskma."

"Kloun on sul juba olemas," vastas Julia. "Tema paneb ämbri enne selle sisse astumist põlema."

"Kris oskab palju enamat, kui ainult klouni mängida," ütles Max ja lisas väga vaikselt, sest tal oli väga raske neid sõnu kuuldavale tuua: "Võib-olla on lõpuks saabunud aeg minu vennale võimaluse andmiseks. Ta on seda eluaeg oodanud."

"Oo, nii suuremeelne!" hüüdis Julia demonstratiivselt käsi kokku lüües.

 "Vaimudega võitlemine on sind päris palju muutnud." Kuigi Julia polnud seda Maxile kunagi maininud, arvas ta juba ammu, et väikevenda on selgelt alahinnatud. Krisi tuleetendused oleksid vähemalt sama palju rahvast kohale meelitanud, kui enda sisikonna lavalaudadele laiali laotamine. 

Maxi näoilme kivines, kui Julia vaime mainis. Ta jäi süngelt enda ette põrnitsema ega lausunud enam sõnagi.

"Kes nad olid?" küsis Julia. "Need kummitused, kes su maamajas hulluks ajasid. Kas sa tundsid neid kõiki?"

"Ma ei saa," sosistas Max. "Ma ei saa öelda."

Julia mõtles natuke ning ütles siis: "Sa tead ju, et ma olen saatanaga kohtunud. Et mu ema kasvatas kodus metsikuid kiskjaid. Et mu isa..." Julia monoloog katkes korraks. "Ükskõik, mida sa teinud oled, see ei saa olla hullem, kui need asjad, mida ma olen juba näinud ja läbielanud."

Julial oli õigus. Teda millegagi kohutada oli tõepoolest väga keeruline.

"Olgu," ohkas Max ja sulges silmad. Hoides Julial kõvasti käest kinni, justkui kardaks oma minevikuvarjude sisse ära kaduda, hakkas Max rääkima. Millestki, mida isegi Kris ei teadnud.

"Mul oli kunagi väga ammu kodu," alustas ta. "Mul olid vanemad. Mul oli õde. Me võistlesime õega kogu aeg. Mul oli suur eelis - minu haavad paranesid hetkega. Ta tahtis teha sama hullumeelseid ja ohtlikke asju kui mina. Kõike, mis oli meie jaoks keelatud. Minust vanem olles ei saanud õde ometi lubada, et väikevend on milleski temast parem. 

Me hüppasime kuuri katuselt alla. See polnud väga kõrge, aga kuuri taga seisis suur hunnik igasugu rauarauarisuga. Vanad kärud, voodivedrud ja muu taoline. Minuga ei juhtunud midagi. Minu õde..." Max surus kätt nii kõvasti, et Julial hakkas valus. "Ta sai väga hullusti viga. Võid ise arvata, kes selles kõiges süüdi jäi. Jah, ma tunnistan, et olin süüdi. Me poleks tohtinud selliseid mänge mängida. Kurat võtaks, ma olin ainult viie aastane tatikas! Tema oli juba kooliealine ja võinuks natuke rohkem mõelda!" Max tegi pausi. Ta ei suutnud rääkida, sest tundis, kuidas nähtamatu, kujuteldav silmus tema kõri nööris. Karm ja õiglane karistus pattude eest. Rahustavad sõnad, mida Julia lausus, ei jõudnud kohale. Minutid möödusid, Maxi hingamine aeglustus ja häälepaelu halvanud kramp kadus. "Igatahes olin ma liiga noor, et mind hullarisse panna," jätkas ta jutustamist sealt, kus enne pooleli jäi. "Nad andsid mu lastekodusse. Seal oli ehtne vaimuhaigla, alaealiste patsientidega. Igas nurgas istusid edasi-tagasi kõikuvad ja ilastavad lapsed. Kõik silmini tablette täis topitud. Nad ei saanud aru, kes nad olid ja mida nad seal tegid. Enamus eksinutest on mingi osa oma lapsepõlvest seal veetnud. Kris samuti, aga ta ei püsinud seal kuigi kaua. Sellel hetkel, kui mina sinna sattusin, polnud Kris veel sündinudki. Meil on täpselt viis aastat, viis kuud ja viis päeva vanusevahet. Kunagi sai välja arvestatud ja sööbis mällu." Max kogus mõtteid, enne kui jätkas: "Minu õde ei jäänud ellu. Need roostes rauakolakad, mille otsa ta kukkus, tekitasid mingi haiguse, mis lõppes surmaga. Ma ei mäleta praegu selle nime. Igatahes oli mu õde üks neist deemonitest, kes mulle külla tuli. Tahtis mind endaga kaasa viia. Mängida veelkord ja võita."

Julia noogutas. Ta oli tõesti näinud umbes seitsme-kaheksa aastast tütarlast. Tagantjärgi mõeldes nägi kummitusetüdruk Maxi moodi välja. Sama kõhn ja tumedapäine, esiletükkivate põsesarnadega. Temast oleks suureks kasvades saanud tõeline kaunitar. 

"Aga see naine, kellel pead polnud?" küsis Julia. "Ta tundus rase olevat."

Max jutustas ka selle loo. Olles lõpetanud, jäi ta Juliale otsa vaatama. "Sa polegi veel karjudes minema jooksnud?"

"Ei saa, sest sa hoiad mu käest kinni," sõnas Julia nukralt muiates. "Nüüd ma mõistan küll, miks Elisabeth su sihikule võttis."

Max noogutas. Ta oli oma eluajal päris mitmele naisterahvale väga palju halba teinud ning vääris veritasu, millest Elisabeth rääkis. Deemonid olid hävitatud, aga mälestused jäid endiselt alles. 

Max vajas tegevust, mis ei annaks aega ülemõtlemiseks. Kodus passimine ajas teda hulluks. Eriti nüüd, olles tagasi majas, kus iga väiksemgi detail, meenutas Lily'ga koos elatud aega ja kiskus vanad haavad uuesti lahti. 

"Äkki paneks siiski maja müüki?" Endalegi märkamatult oli Max viimased sõnad valjusti välja öelnud. 

"Kas hakkame jälle tsirkusevagunis elama?" küsis Julia. Ta kehitas õlgu ning vastas enne, kui Max midagi öelda jõudis: "Samas võib ju ka. Nii kaua, kuni see pole minu vanemate vagun, olen kõigega nõus."

"Alles täna hommikul otsisid internetist uusi kardinaid," lausus Max. "Arvasin, et sulle meeldib siin elada, kui nii hoogsalt tube sisustad."

"No midagi peaks ju akna ette riputama, kuni me siin elame," vastas Julia. "Muidu anname igal õhtul möödakäijatele tasuta etendust. Või tahtsid hakata pileteid müüma?"

Julia põhjendus kardinate ostuks kõlas üllatavalt mõistlikult. Äkki võis sellest tüdrukust veel asja saada? 

"Kuule, Julia. Kuidas töö otsimine edeneb?" tegi Max proovi. Mõistlik tüdruk oleks vastanud, et on juba kuhugi kandideerinud. Vähemalt üritanud midagi teha, et asjad paremuse suunas edasi liiguksid. Aga Julia vaatas Maxile imestunult otsa ning pilgutas silmi nagu vastsündinud hirvevasikas. Nii palju siis mõistlikkusest.

"Mis töö?" imestas ta. "Sa pidid ju oma tsirkuse tegema. Kes siis sinu assistendiks hakkab, kui ma tööle lähen?"

"Me ei teeks seda kogu aeg..." üritas Max seletada. "Ma räägin püsivast tööst, mille eest iga kuu palka makstakse."

Oli saabunud aeg tõe välja ladumiseks. Julia siblis sõrmedega kiiresti mööda nutitelefoni ekraani ja asetas vidina Maxi ette lauale. Avatud sirvimisajaloos oli pikk rida töökuulutusi. "Vaata," ütles Julia. "Ma olen sellega tegelenud. Igal ööl, kui sina juba magad."

Tõepoolest, Julia oli tööd otsinud ilma Maxi teadmata. Just nii, nagu Max oli salaja ajanud tsirkuseasju.

"Ma tahtsin seda ise teha, mitte sinu sundimise pärast," tunnistas Julia häbelikult maha vaadates. "Sa oleksid hakanud mind suunama, mu valikuid laitma, mulle sobivaid töökohti soovitama..."

"Julia, palun," oigas Max haledalt, nagu oleksid Julia sõnad talle füüsiliselt haiget teinud. "Kas ma olen päriselt ka nii kohutav inimene?"

Julia noogutas, julgemata mehele otsa vaadata. Ta ootas vihahoogu, eitamist, süüdistamist, kuid midagi sellist ei tulnud. Max lihtsalt vaatas Juliat ja tundus olevat kuidagi kurb. See polnud üldse tema moodi.

"Ütle midagi," palus Julia. "Kas sa oled mu peale väga pahane?"

"Ma mõtlen," vastas Max. "Kui sa tahad oma eluga üksinda edasi minna, ilma minu suunamise ja õpetamiseta..."

"Ei!" hüüdis Julia. "Ära jäta mind maha!"

"Kuula mind lõpuni," ütles Max häält tõstes. Julia tõmbus hirmunult kössi ja jäi kuulama. "Kui sa tahad elada iseseisvat elu, siis ma aitan sul seda alustada. Otsin sulle korteri, teen üüri esimese sissemakse... Mida iganes. Selle jaoks oleks kõigepealt tarvis majamüügiga ühele poole saada, sest mul pole praegu peaaegu üldse raha. Tunnistan üles, et laenasin eile Krisi käest natuke."

"Sa tõesti jätadki mu maha?" küsis Julia väriseva häälega. Tema silmad läikisid ja pisarad polnud enam kaugel.

"Ma laseksin su vabaks," lausus Max. "Kui sa ise seda soovid."

Järelikult oli veel lootust. Julia ajas selja sirgu, küsides: "Aga kui ei soovi?" 

"Mida sa siis soovid?" küsis Max sügavalt ohates.

"Sinuga koos edasi elada," vastas Julia. "Nii, et sa lubaksid mul olla mina ise."

"See pole nii lihtne," sõnas Max. "Ma ei suuda vaikides vaadata, kuidas sa ühe vea teise järel teed. Ma pean sekkuma. Sinu enda heaolu pärast."

"Sa vajad endale marionett-nukku, mitte elukaaslast." Julia ei lausunud neid sõnu vihaga. Pigem oli tegemist tõsiasja nentimisega.

"Las olla praegu. Mõtleme veel ja otsustame hiljem," ütles Max laua tagant püsti tõustes. Ta teadis juba ette, kuidas see kõik lõpeb, kuid tahtis lõplikku plahvatust veel natuke edasi lükata. Julia puhul võis oodata enesetapuähvardusi, needuse pealepanemist, majale uue pommi allapanemist, une pealt kõri läbi lõikamist, mida iganes. Üks oli kindel: Max kavatses Juliale toeks jääda. Kas või sõbrana. Ta hoolis sellest hullumeelsest tüdrukust väga palju. Just nagu oma tütrest, keda tal mitte kunagi polnud.