206. Paar nädalat hiljem oli kõik teistmoodi

Paar nädalat hiljem oli Angie ikka veel jäljetult kadunud. Teateid kellegi ärasöömisest või tänavatel hulkuvast laulvast hullust ei tulnud. Kris hakkas juba arvama, et lilled pistsid tõesti tema ema nahka. Aga kuhu need taimed siis jäid?

Elu hakkas vaikselt tagasi oma endistesse rööbastesse nihkuma, kui mitte arvestada Krisi ahastust kaksikute isaks saamise pärast. Pulmakuupäev oli tunduvalt lähemal, kui laste sünnitähtaeg, milleni oli aega umbes seitse kuud. Mõlemad sündmused tundusid ühtmoodi hirmutavana. 

Maxi abipalve universumile ei jõudnud seekord kohale. Uut taaskäivitust ei toimunud. Tuli leppida olemasoleva maailmaga. Max ja Julia pakkisid asju ja valmistusid lossist väljakolimiseks. Ehitustööd jõudsid lõpuks ometi ühele poole. Kahest poolikust majast sai jälle üks tervik. Tühjad ja kõledad toad, milles oli ainult kõige hädavajalikum mööbel, tekitasid tunde, et ruumi jätkus nende kahe jaoks liiga palju. Max ei tundnud seda, kui Lily'ga koos elas, sest kogu maja oli täidetud tema enda suure egoga. Igal pool vedelesid Maxi asjad. Lily ülesandeks jäi nendelt esemetelt tolmu pühkimine. 

See oli siis... Nüüd vaatas Max kogu elu teise pilguga. Tema peas mõlkusid mõtted maja mahamüümisest. Raha oli hädasti vaja nii võlgade tagasimaksmiseks kui igapäevaseks äraelamiseks. Neile oleks piisanud palju väiksemast ja tagasihoidlikumast elupaigast. Max polnud veel otsustanud. Kõik oli kuidagi ebakindel. Justkui ootaks ees veel mingi suur muutus 

Hoolimata Maxi väga otsestest vihjetest, ei tundunud Julial olevat vähimatki soovi tööle minna ja kooselusse oma panust anda. Ta leidis endale muud tegevust, otsides internetipoodidest uue kodu kujundamiseks vajalikke aksessuaare, kuigi neil polnud raha selliste asjade ostmiseks. Max surus hambad kokku ning tegutses üksinda edasi. Ta ei rääkinud enam Juliaga tulevikuplaanidest, sest viimasel ajal olid kõik jutuajamised lõppenud tüliga mingil täiesti mõttetul teemal. Suhte lagunemise eest hoiatavad ohumärgid plinkisid punaselt, aga Max ignoreeris neid kõiki kangekaelselt.

Tal oli kavas üles otsida vanad kolleegid tsirkuseaegadest ja leida mõned uued artistid lisaks. Show pidi jätkuma. Vaevalt tsirkusetelgis sündinud ja lavalaudadel üles kasvanud Julial sai midagi selle vastu olla. Hoolimata kõigist vastuoludest, arvestas Max endiselt Julia olemasoluga. Ta kavatses oma elu Juliaga koos jätkata nii kaua, kuni närvid ja kannatus vastu pidasid. 

Rotipoissi võis näha ehitusobjektidel tellingute otsas turnimas. Kuigi Rotipoisil puudusid dokumendid ja igasugused oskused, lubati tal siiski ametit õppida ja lihtsamate tööde tegemisel abiks olla. Palka maksti sularahas iga tööpäeva lõpus. Mõne kruvi ja naela kadumist, mis Rotipoiss endale taskusse libistas, isegi ei märgatud. Rotipoiss ei tahtnud endale jamasid kaela tõmmata, sest muidu oleks Inglisilm ta lõplikult ukse taha tõstnud. Päris ilma varastamata ei suutnud ta mitte kuidagi hakkama saada. Selle pärast maandaski Rotipoiss kaasasündinud kleptomaania ilminguid väga pisikesi pättusi tehes.

Tänu Rotipoisi panusele sai Inglisilm natuke lühemaid tööpäevi teha ja nädalavahetustel vaba aega nautida. Tal hakkas tasapisi inimese tunne tagasi tulema. Elu tundus elamisväärsena, lapsed ei olnudki otse põrgust tulnud koletised ja Rotipoiss... Mis poiss ta enam oli, täitsa mees juba. 

Mees, kelle Inglisilm lõpuks ometi ülendas senisest lapsehoidja ja orja staatusest enda elukaaslaseks ja laste kasuisaks. 

Mõned muutused toimusid ka jäätisekohvikus ja ööklubis. Stella jäi juba varakult koju kõhtu kasvatama, sest öösel töötamine polnud tema olukorras üldse mõeldav. Erika ei jaksanud ennast üksinda kahe koha vahel jaotada ning hakkas uut töötajat välja õpetama. Mitte klouni. Selle töö sai Kris täiskohaga endale. Enam polnud võimalik viilida ja Stellat enda eest lapsi lõbustama kutsuda. Kris pidi igal juhul kohal olema, elava või surnuna. 

Uus inimene tuli ööklubisse baarileti taha tööle ning aeg-ajalt võis teda kohata ka jäätisekohvikus. 

Ühel hommikul tööle saabudes leidis Kris jäätiste kallal askeldamast kellegi, keda ta poleks elusees taolises ametis ette kujutanud. Jim vaatas teda üle klaasvitriini, armilisel näol värelemas midagi naeratusevine taolist. Jimi mõtetest oli kuulda, et ta tundis Krisi ära. Päevavalguses, mehelike, kuid sellegipoolest erksavärviliste rõivastega ja ilma meigita. Tuli tunnistada, et Jimil oli hea mälu. Kui ta hakkas midagi paberile kirjutama, otsustas Kris kolleegi vaeva vähendada. Ta trükkis telefoni märkmetesse kiiresti paar rida ja asetas nutividina Jimi ette lauale. 

"Sul pole vaja kirjutada. Ma kuulen sinu mõtteid," ütles tekst telefoni ekraanil.

Jim hakkas naerma ja vangutas pead. Ta ei uskunud. Kris võttis laualt paberi ja pastaka ning hakkas uuesti kirjutama. Käsitsi õnnestus tal see palju paremini, kui telefoniga trükkides. Jim luges teksti ja tema naeratus kustus. Kris oli kõik äsjakuuldud mõtted kirja pannud, sõna-sõnalt.

"Ära muretse. Minu kohta on hullematki mõeldud," ütles Kris ja läks riideid vahetama.