205. Päästeoperatsioon ja poleeritud kondid
Täpselt keskööl peatus lilleline buss pidurite kriginal kiriku varemete ees.
Kris oleks peaaegu hiljaks jäänud. Ta magas Lily kojusaabumise ajal keset saalis asuvat sohvat täisriietega sügavat und. Ella oli ise oma voodisse magama läinud. Telefoni salvestatud äratus oli kuuldav kõigile peale Krisi. Isegi Julia kuulis seda lossi teises otsas ennustuskaarte ritta sättides.
Lily raputas Krisi üles. Küsides selle kohta, mille jaoks oli vajalik panna telefon äratama keset ööd, sai ta vastuseks ainult segase pomina ema päästmise kohta.
"Ega sa ometi vaimude ja deemonitega võitlema ei hakka?" muretses Lily. "Või mis asjad su ema painasidki?"
"Lihasööjatest lilled," vastas Kris ja läinud ta oligi. Sellise hulluga pidi Lily peagi abielluma ja kokku kolm last üles kasvatama. Nii tore, et lausa nutt tuli peale.
Erika ootas juba varemete juures koos oma sõbraga, kes esmapilgul sarnanes paadunud kõrilõikajale. Auto esitulede valgus võimendas kontraste ja tõstis esile mehe nägu katvad armid. Helehallid juuksed olid üle pea kammitud. Hõbedakarva silmade terav pilk mõõtis Krisi ülalt alla ning libises tagasi üles. Kiiresti tulema hakates ei jõudnud Kris meiki maha võtta ega kleiti mehelike rõivaste vastu vahetada. Jope ei varjanud kuigi palju. Siin ta nüüd seisis - enda ülemuse ja tema sõbra ees, paljastamas oma tõelist olemust.
"Kris... tiina, saa tuttavaks, tema on Jim," ütles Erika.
Kris noogutas, köhatas hääle puhtaks ning vastas: "Niina, mitte Kristiina."
Erika kulmud kerkisid korraks, kuid ta ei raisanud imestamisele rohkem aega ning kordas endamisi Krisi uut nime. "Niina... Selged pildid. Muide, Jim on kurt ja ei räägi. Aga tal on tohutu jõud."
Jim ei rääkinud, kuid Kris kuulis selgelt iga tema mõtet. Need mõtted olid üheaegselt meeldivad ja hirmutavad. Eriti see hinnang, mille Jim pärast Krisi välimuse põhjalikku ülevaatamist andis:
"Ta on kohutavalt ilus."
Varemete juures oli kuidagi vaikne. Mitte ühtegi näljast lille polnud näha. Võib-olla oli taimedel uneaeg. Või siis oli Angie jõudnud juba vahepeal ära surra, koos oma lilledega.
Erika jagas Jimile viipekeeles juhised kätte. Päästeoperatsioon võis alata. Jim võttis hoogu ja lükkas kivihunniku paljaste kätega, ainult oma jõudu kasutades, umbes meetri jagu kaugemale. See mees põhimõtteliselt liigutas maja. Midagi nii muljetavaldavat polnud Kris isegi tsirkuses näinud. Ta jäi Jimi vaimustunult vahtima, kuni Erika teda õlast raputas, et kiriku kohta täpsustavaid küsimusi küsida. "Kus su ema asuma peaks? Vasakul, paremal, keskel?"
Kris rebis ennast lummusest välja ning tegi mõttes arvestusi. Kuskil pidi olema krüpti sissepääs. Ta lasi kivihunnikuid asjatult edasi ja tagasi liigutada. Ust ega treppi ei paistnud kusagil. Lambivalgel nägi kõik nii teistsugune välja, et Kris ei taibanud isegi seda, kuhu jäi vasak ja parem pool.
Pärast mitut ebaõnnestunud katset saatis neid lõpuks edu. Krüpt oli leitud. Taskulampidega teed valgustades läksid nad kolmekesi, Kris kõige ees ja Jim viimasena, kambreid uurima. Olles valmis põlema pistma kõike, mis endast ohtu kujutada võis, muutus Kris üha murelikumaks. Midagi ohtlikku polnud ega tulnud. Mitte ühtegi ussina sisesevat hambulist taime. Mitte ühtegi laulvat ema. Vaikus. Pühalik vaikus. Tundus, et Angie oli ise väljapääsu leidnud. Aga kuidas ometi, kui isegi rotti oli tarvis varemete alt päästma minna? Inimene poleks selle kivikuhja alt ennast kuidagi välja pressinud.
Angie polnud enam inimene...
Kõige viimases, koridori lõpus asuvas kambris, säras valge linaga kaetud laua peal hoolikalt poleeritud skelett. Konte oleks saanud peeglina kasutada. Laua kõrval maas vedeles valge vaimulikurüü.
"Minu isa," ütles Kris luukere poole osutades. Erika kordas öeldut viipekeeles ja Jim noogutas. Ta küsis midagi käemärke kasutades. Erika kehitas nõutult õlgu. Jim tundis huvi, kuhu see päästmist vajav ema siis jäi. Kondid teda ei kohutanud.
"Võime päästeoperatsiooni lõppenuks lugeda. Iga roju oma koju!" kuulutas Erika nii valjusti, et Kris viimaste püstijäänud müüride kaelakukkumise pärast muretsema hakkas. "Ma ei tea, mis sa selle luukerega teha tahad," jätkas Erika vaiksemalt. "Matad maha või riputad lakke?"
"Jätaks ta krüpti," arvas Kris. "See on ju hauakamber, kas pole?"
"On," nõustus Erika. "Kas siin mõni uks lukku ka käib?"
"Ma ei tea," tunnistas Kris käsi laiutades. Jim luges oma kaaslaste vestlust huultelt ning seletas midagi Erikale, vehkides hoogsalt kätega. Kris kuulas kõiki sõnu ja lauseid tema mõtetest, just nagu kõneleks täiesti tavaline inimene. Jim oli kunagi kuulnud ja rääkinud. Sünnist saati kurdid inimesed ei mõelnud sõnadega. Nende peas jooksid stoppkaadrite sarnased pildid, sest keegi polnud neid õpetanud objekte sõnadega nimetama.
"Jim paneb selle ukse igaveseks lukku," edastas Erika kohusetundlikult Jimi viipekeeles lausutud sõnu, teadmata vähimatki Krisi mõttelugemisoskusest. Polnudki vaja teada. Muidu oleks Erika tema kuuldes palju vähem mõelda julgenud.
"Hästi," vastas Kris ja haigutas laialt. Ema kadumine oli murettekitav, aga poolelijäänud uni vajas sellegipoolest lõpetamist. "Homme siis tulen kella..."
"Kaheks," ütles Erika. "Sünnipäev algab kell kaks. Sina ole pool tundi varem kohal, nagu tavaliselt.
Kris lasi peast läbi Lily töögraafiku. Ta pidi pärastlõunaks tööle minema. "Kas ma võin nohuse lapse kaasa võtta?" küsis Kris. "Ta pole enam ammu midagi põlema pannud. Ma luban, et Ella ei korralda mingit pahandust. Suur tüdruk juba. Sai äsja kuue aastaseks."
Vanus ei olnud mingi garantii, mis välistanuks pahanduste tekitamise. Kris oli ehe näide sellest. Mida vanemaks ta sai, seda lapsikumaks muutus. Vähemalt Erika arvates. Kuid homset sünnipäeva ei saanud enam ära jätta.
"Kas ta Stellaga lepiks?" küsis Erika. "Mõni lapsevanem võib kobisema hakata, kui sa oma tatiratta tervete laste hulka tood."
"Nojah," vastas Kris õlgu kehitades. "Kui Stella muidugi nõus on."
"Las harjutab," muigas Erika. "Stellal on samuti see üheksakuine haigus läbipõdemisel. Saab tite enne juba kevadet kätte."
Krisil vajus hämmeldusest suu lahti. "Mis mõttes? Kellega?"
"Ametlikult minuga," vastas Erika naerdes. "Me valisime kõige paremate tõuomadustega doonori."
"Aa..." Krisil oli kogu südamest kahju, et tema kihlatu pidi leppima lastega, kelle jaoks andis oma panuse kõige hullemate tõuomadustega isend. Mis parata, elu oli ebaõiglane.
Jim oli vahepeal krüptikambri ukse kõvasti kinni pannud ning tasakesi minema hiilinud.
Erika kõndis koos Krisiga varemete vahelt välja, istus autosse ja sõitis koju oma kalli naise juurde. Kris jäi üksinda keset kirikuesist platsi seisma. Sisetunne lausa karjus, et midagi oli väga valesti.
Aga mis täpsemalt? Kuhu Angie ometi kaduda võis? Kas hommikustest uudistest võis lugeda artikleid lihasööjalillede ohvrite kohta? Kas Angie jalutas kusagil läheduses lauldes ringi ja õgis pahaaimamatuid möödakäijaid, just nagu Lily vampiirina? Ei, Lily ei laulnud ohvreid jahtides. Lily laulis karaokeõhtutel baarilavadel. Äkki tegi Angie seda sama. Laulis kusagil kõrtsinurgas ja sõi publiku ära enne refräänini jõudmist.
Kõige õigem oleks vist olnud teda otsima minna. Aga kuhu? Mida Kris oleks pärast Angie üles leidmist temaga peale hakanud? Ema ei tindnud teda ära ega mõistnud, mida talle räägiti. Jäi ainult kaks valikut: lasta end ära süüa või põletada lilled koos emaga. Krisile ei meeldinud kumbki variant.
Raske südamega istus Kris rooli taha ja hakkas aeglaselt mööda tänavaid sõitma.
Umbes kaks tundi hiljem lõpetas ta otsimise ja alustas pikka koduteed. Angie't polnud kusagil.
Kommentaarid
Postita kommentaar