203. Kesköötund ja põrgukatla kütja

"Mis jama sa nüüd suust välja ajad?" Erika oli Krisilt igasuguseid jaburusi kuulma pidanud, aga see viimane ületas kõik ootused. 

"Mu ema on kiriku varemete all lõksus," kordas Kris. "Ta jäi keldrisse ega saa sealt enam välja. Ma pean teda kuidagi aitama."

"Selle jaoks ongi päästeamet loodud, et inimesi aidata," vastas Erika, kuid Kris vehkis tõrjuvalt kätega. "Ei! Nad kutsuvad siis politsei ja jube palju seletamist tuleb."

"Või nii..." Erika jäi mõttesse. Kuna Kris nii paaniliselt politseid kartis, võis tegemist olla millegi enama, kui varemete alla lõksu jäänud inimese juhtumiga. Krisi puhul võis oodata ükskõik mida. Seda pidi oma silmaga nägema.

"Tule südaööl kiriku varemete juurde," ütles Erika. "Mul on üks sõber, kes meid aidata saab."

"Südaööl?" kohkus Kris. See kõlas nagu halvaendelises muinasjutus, kus tegelane pidi südaööl ristteele minema ja saatanale kolm tilka verd ohverdama. Erika ei tundunud eriti satanisti moodi, aga iial ei võinud teada. 

"Kell kakskümmend kolm null kaks on parem või?" küsis Erika. "Ma võin siis ka tulla."

"Las olla südaööl," andis Kris alla. Ta pöördus minekule, kui Erika teda hüüdis: "Kuule, mis su näoga juhtus? Peksa said või?" Maxi päästmise käigus saadud arm punetas keset põske nagu indiaani sõjamaaling.

"Deemonitega kaklesin," vastas Kris tagasi vaatamata ning läks uksest välja. Tal polnud aega kauem jutustada, sest Ella ootas teda üksinda bussis. Kris tundis, et kui kohe magada ei saa, kukub jalapealt kokku. Viimasel ajal oli liiga palju juhtunud ning lõppu ei tundunudki tulevat. Ta ootas juba hirmuga enda ja Lily pulmi. Kõiki eelnevaid kogemusi arvestades võis sealgi midagi kohutavat aset leida. 

"Aa, bee, tsee. Üks kits läks üle vee," laulis Ella täpselt Krisi kõrva ääres. Tüdruk jäi koju, sest oli nohune. Haigus ei takistanud vähimalgi määral lae all ringilendamist, valjusti laulmist ja oma isa närvide proovile panemist. Ella tundis ennast suurepäraselt. Lihtsalt tatti jagus igale poole.

Lily lubas pärast tööpäeva lõppu minna haiglasse Maxi vaatama. Kris tahtnuks Julia ja Lily kohtumist oma silmaga pealt näha, aga ei saanud, sest pidi tõbist last hoidma.

"Lammas laulis, lehm kudus sokki," leelotas Ella oma sõnadega edasi. Keset raamatukogu põrandat, mõnusalt pehme vaiba peal lamav Kris lasi silmadel kinni vajuda ning Ella hääl segunes alanud unenäoga.

"Üki, kaki, kommi, nommi.

Kes saab kommi, 

kes saab pommi. 

Kes saab surma, 

kes saab pulma. 

Võta kommi!

(või saad pommi)

Kummast käest? 

Küll sa näed..." 

Helesinise kleidiga tüdruk keksis heledate patside lehvides mööda asfaldile joonistatud ruute. "Kris, tule mängime peitust!" kutsus ta. "Tule otsi mind üles!"

Äkitselt oli tüdruk kadunud ja Kris seisis üksinda keset pimedat ruumi. Miski helendas põrandal. See oli käekell, mille numbrilaud rohekalt kumas. Kris kummardus kella üles võtma. Pead tõstes leidis ta ennast silmitsi seismas tüdrukuga, kes ennist laulnud oli. Tema nägu säras läbi pimeduse nagu täiskuu ja pea seisis kaela otsas tagurpidi. 

"Issi, su käed põlevad!" ütlesid tüdruku otsaesisel asetsevad huuled. Suu avanes ja teravate piraajahammaste vahelt sirutus välja pikk erkroheline vars. Selle otsa kasvas helepunane õienupp. Kris teadis juba, mis sorti lillega oli tegemist. Ta tahtis karjuda, kuid kõrist ei tulnud välja midagi peale haleda kähina. 

"Issi!" hüüdis koletisetüdruk Ella häälega. "Issi, sa põled!"

Vaevaliselt silmi avades nägi Kris, kuidas Ella tema käsi tekiga kustutas. Täpselt nii, nagu ta oli lapsele õpetanud. Väikesed leegid oli vaja lämmatada. Suure tule eest pidi põgenema. Isegi tulekindla kehaga säilis alati võimalus vingu kätte lämbuda.

"Tubli oled," kiitis Kris unenäopilte ikka veel silmade ees nähes. Miks Ella just praegu täpselt samasugust helesinist kleiti kandma pidi, nagu Kuu tavaliselt kandnud oli?

"Issi, kes su näo katki tegi?" küsis Ella juba viiendat korda tänase pärastlõuna jooksul. Eilset päeva ei hakanud Kris üldse arvestamagi, sest nii palju numbreid poldud veel ilma loodud.

"Kurjad vaimud tegid," vastas Kris murelikult põrandavaipa uurides. Kõrbenud jäljed olid mustri sees päris hästi näha. Nii et vaip tuli samuti Erikale hüvitada. Kuradi kalliks läks see lossis elamine.

"Aga miks need vaimud tagasi ei tulnud, kes minu sõbrad olid?" küsis Ella. "Mul ei olegi nüüd enam sõpru."

"Nad läksid ära taevasse," vastas Kris, kuid lisas oma mõtetes, et suurema tõenäosusega läksid need deemonid põrgusse katlakütjateks. Vähemalt ühel neist tundus inimeste ahju ajamine päris hästi selge olevat.

"Miks põrgus katlad on?" küsis Ella. "Kas muidu hakkaks saatanal külm?"

"Seal on palav nagu saunas," vastas Kris ja tõmbas poolpõlenud teki tihedalt õlgade ümber. Tuba oli kuidagi jahe või tekitas seda tunnet üleväsimus. "Tule kaasa, meil on kütta vaja. Lähme lossi teise poolde. Maxi kass tahab ka süüa ja inimesi näha." 

Kannatlikult laua all lamanud Bob ajas ennast samuti püsti ning järgnes neile, tekitades mõnusa turvatunde. Mis siis, kui Päikesetõusu hing oli koera sisse kolinud? Sellele oskas ainult Max vastata. Ta oli Päikesetõusult õppinud loomakehade laenamist. See tähendas, et Maxi eest oli võimatu peitu pugeda. Iga lind võis olla tema isiklik spioon.

"Kas kutsu jääbki meie juurde?" küsis Ella. 

"Tagasi Maxi juurde läheb," vastas Kris. "Kui sa väga tahad, võin emmega arutleda kodulooma võtmise teemal. Sulle kuluks tõesti üks lihast ja verest mängukaaslane ära. Vahelduseks kummitustele."

"Jaa! Kutsut tahan!" hõiskas Ella. Teda ei huvitanud põrmugi, et vanemad polnud koera võtmiseks veel luba andnud. Mõte sai pähe idanema pandud ning ei kavatsenud sealt enam kuhugi kaduda.