202. Niina

Lily oli Krisi varemgi naiseriietes näinud. Näiteks abieluettepaneku tegemise ajal. See, et punapäine kaunitar juba viiendat päeva järjest koduseinte vahel ringi lehvis, oli aga midagi täiesti uut. Väljas käis Kris iseendana, kuid igal õhtul ootas Lily't ees mehe asemel naiseks kehastunud elukaaslane. Ella ei lasknud ennast vähimalgi määral sellest häirida, sest ta oli harjunud issit erinevate kostüümidega nägema. Lily oli kergelt häiritud, sest Kris kasutas tema meigiasju. Tulemus polnudki kõige hullem - teda võis üsna kenaks naisterahvaks pidada. 

Leekpunaste juuste, samblaroheliste riiete ja vaarikavärvi huultega tegelane käitus vaheldumisi nii mehe kui naisena. Tahtmata lõhkuda Ella ehitatud klotsitorni, võttis ta hoogu, hüppas sellest üle ja maandus toa teises otsas valju mürtsuga nagu templielevant. See oli vana hea Kris. Pool tundi hiljem lehvis ta suure toa peegli ees, nii et seelikusaba kapiservadelt asju maha pühkis, lauldes ennastunustavalt kaasa raadiost kõlavale laulule. Ta sarnanes õudustärataval kombel oma püstihullule emale. Ainult lilled veel puudusid. Või siis mitte - Kris joonistas neid oma bussile. Naiselikkus, mis temast tantsides õhkus, oli üdini naturaalne. Žestid, näomiimika, pilk... Just nagu oleks ta sünnist saati naisterahvas olnud. 

Ja siis see kustus. Lõppes koos lauluga. Kris korjas seelikusaba kaenlasse ja astus mehelikult pikkade sammudega köögi suunas, sest tantsides oli kõht tühjaks läinud. Tema isiksused vaheldusid, justkui vajutaks keegi lüliti nuppe. Kris ja see punapäine neiu, kellel polnudki veel nime. Mõlemad pidid ära mahtuma sama keha sisse. 

Talv andis endast märku. Hilisõhtul lossitrepi peal suitsu tehes nägi Kris oma hingeõhku valge auruna lendamas. See oli suitsule nii sarnane, et sigarette polnudki tarvis. Lapsena oli ta külmade ilmade saabudes suitsetamist mänginud just niimoodi, imedes pliiatsit ja puhudes hingeauru nagu suitsu. Ning kui mõni täiskasvanu tuli pahandama, sai talle näidata, et mingeid sigarette polnud. Loll, mis sa kisad ilmaasjata lapse peale...

Lily tuli välja, karusnahkne kasukas tihedalt ümber keha tõmmatud. Tema jaoks oli temperatuuri nulli langemine kärekülm talv. Kuigi lapse sündimiseni oli veel palju aega jäänud, nägi Kris juba väikest kõhukumerust ja muutunud kehahoiakut. Pisike inimene kasvas Lily sees iga päevaga suuremaks.

"Sa polegi suitsu põlema pannud," imestas Lily Krisi kõrvale istudes. Vastuseks puhus Kris pahvaka valget hingeõhku ja naeris omaette. Sigaretil olid punased huulepulga jäljed. 

"Kris..." alustas Lily ja jäi vait. Tema mõtted kogunesid puntrasse kokku ning nende hulgast oli raske välja valida sobivaimat.

"Mida ma jälle teha unustasin?" küsis Kris pingesse tõmbudes. "Vabandan juba ette ära. Palun kergemat karistust."

"Sa unustasid teda mulle tutvustada," ütles Lily. Kui Kris kulmu kortsutades teda vahtima jäi, täpsustas Lily: "Kes on see neiu, kellega ma praegu räägin? Sooviks temaga tuttavaks saada. Muidu lähen võõra inimesega altari ette."

Kris neelatas ja vedas huulile krampliku naeratuse. "Niina," ütles ta. "Ma olen kusagilt kuulnud, et sinu nimi on vist Lily?"

"Tere, Niina," ütles Lily ja ulatas Krisile käe. "Sa oled ilus tüdruk ja tundud mulle kuidagi tuttavana."

"Kummaline," sõnas Kris. "Kus me küll varem kohtunud oleme?" Nad mõlemad hakkasid naerma. Pingelangus, mis sellega kaasnes, rahustas neid mõlemaid. Üks küsimus vaevas siiski Lily hinge. Ta ei julgenud seda valjusti välja öelda, kuid polnudki tarvis.

"Ei," vastas Kris pead raputades. "Ma jään igal juhul sinuga. Hakkan lesbiks, noh."

"Tahaks loota," ütles Lily, uskumata Krisi sõnu. Kõik võis muutuda. Tema ju muutus. Iga päevaga üha rohkem Niinaks. 

"Kallis, meil on lapsed. Me abiellume. Viska need rumalad mõtted peast," lohutas Kris Lily't kõvasti kallistades. 

Samal ajal kerkis tema vaimusilma ette mälestus Julia juures nähtud ouija lauast. Osuti oli kirjutanud ühe sõna: "Vale." Ning sööstis seejärel Krisi jalgade ette, näidates teravikuga tema suunas. 

Sellel kuradima deemonil oli kahjuks õigus.