201. Kell, varemed ja karjuvad kohustused

Päevavalguses ei olnudki see maja, kus Max hulluks läks, nii hirmus. Lily ja Kris seisid vaikides segipaisatud köögis, milletaolisi võis näha uudistes, kus räägiti sõjakahjustustest. Veri, põletusjäljed, purunenud klaasidega aknad ja lõhutud mööbel. Täielik kaos. Siin nägi Kris viimast korda Päikesetõusu. Ohverdamas ennast, et päästa teisi. Katkisest aknast sisse langeva päikesekiire valgel läikis miski Krisi pilku püüdes. Päikesetõusu käekell. Mõranenud klaasiga ja ilma numbriteta. Rihm oli võitluse käigus katkenud. Kris surus kella endale kõvasti pihku ja lubas endale, et annab selle Maxile edasi. Ainsa mälestuse tema parimast sõbrast. 

"Äkki tuleb ta veel tagasi, just nagu Bob," lootis Lily. "Päikesetõus polnud tavaline inimene. Ta ei saa nii lihtsalt surra."

"Jah," vastas Kris äraolevalt ja võpatas iseenda mõtte peale. "Kui Päikesetõusu pole, kes siis mu ema eest hoolitseb?"

Tegelikult olid nad läinud Maxi autot ära tooma. Lily sõitis lillelise bussiga tagasi koju ning Kris kasutas Maxi autot, et minna kirikusse vaatama, kas tema ema õitseb endiselt või on vahepeal juba ära närtsinud. 

Kirikut polnudki enam. Oli ainult tohutusuur hunnik kive ja punaste õitega taimed nende vahelt välja sirutumas. Kui Kris lähemale astus, naksas üks lill hoiatavalt tema kätt ja teine õis sisises nagu madu. Kolmanda taime hambuliste lõugade vahelt paiskus välja erkroheline keel, mis püüdis õhust kinni mööda lennanud kärbse. 

"Lilled sõid ema ära," nentis Kris kiiresti taganedes. Ta ei teadnud, mida teha. Kas jätta kiriku varemed niisama ja lasta lilledel oma elu elada või hävitada need metsikud elajad, enne kui nad veel kellegi nahka pistavad. Natuke kahju oli neile viga teha, sest lilled olid ikkagi elusolendid. Ohtlikud ja põnevad üheaegselt. Lõpuks otsustas Kris hakata iga päev kiriku varemete juures käima ja olukorral silma peal hoida, et sekkuda, kui asi väga hulluks peaks minema. Mõistusega inimene hoiaks ju eemale susisevatest ja hammustavatest lilledest. Või tulnuks siiski ümber kivihunniku kollane ohulint tõmmata ja selle juurde hoiatav silt lisada?

"Tahtsid palvetama minna?" küsis eikusagilt välja ilmunud Rotipoiss. Ta seisis auto juures nagu vikatimees, üleni musta riietatud, kapuuts silmini tõmmatud ja käed sügaval taskutes. Kaelusest piilus välja arglik rott. Järelikult oli käsil uue kehaosa väljaõpetamine. Küllap jäi eelmine kassi kätte või sai tema elutee mingil muul moel otsa. 

"Täna pole pühapäev, aga muidu oli plaanis küll Päikesetõusu mälestuseks küünal süüdata," vastas Kris. "Kas sa teadsid, et teda pole enam?"

"Praegu sain teada," lausus Rotipoiss. "Kes siis Angie't ja ta lilli toidab?"

"Kas on enam kedagi peale lillede toita?" kahtles Kris. Vaevalt keegi nende kivide ja näljaste lillede keskel ellu oleks jäänud.

"Angie on elus," kinnitas Rotipoiss ja osutas sõrmega alla. "Krüptis, toidab lilli. Mul õnnestus viimane rott välja tuua. Ta ei leidnud ise õiget teed. Noor ja loll veel." 

Tõi roti välja ja jättis inimese keldrisse lõksu, mõtles Kris ning küsis: "Toidab lilli, millega?"

"Mis sa arvad, kes seal all veel on?" küsis Rotipoiss.

Krisil kulus mõtlemise peale natuke aega. "Issand jumal..." sosistas ta näost kaameks tõmbudes.

"Jumal on selle kiriku ammu hüljanud," vastas Rotipoiss nina kirtsutades. "Selline ohverdamine käib, et isegi Julial oleks siit palju õppida."

"Julia on mu tütar," ütles Kris. 

Rotipoiss vahtis teda tõsiselt, mõtles natuke ja küsis lõpuks:

"Lolliks läksid või?"

"Ei. Loll olen ma kogu aeg olnud, pärilik värk. Loodan, et mu lastele edasi ei pärandu," vastas Kris. "Igatahes, Julia on Emma. Selle maailma Emma. Noh, nagu Lily ja Inglisilm on sama inimese erinevad kehastused. Päikesetõus ütles, et see on tõesti nii." 

"Aa..." Selle peale ei osanud Rotipoiss enam midagi kosta. 

"Kuidas Inglisilmal läheb?" küsis Kris.

"Tavaliselt," vastas Rotipoiss õlgu kehitades. "Käib tööl ja kasvatab lapsi, kui tööst aega üle jääb."

"Ja sa polegi kodus lapsi valvamas," imestas Kris.

"Nad kõik on terved," seletas Rotipoiss. "Juba teist päeva koolis ja lasteaias. Muide, ma otsin tööd."

Krisi silmad läksid hämmeldusest suureks nagu hirvevasikal. "Sina ja tööd?"

"Nojah, tahaks päris oma raha, mitte kogu aeg naise käest küsida. Ta ei luba mul laste nähes varastada, nii et nendega koos poes käies pean ka raha kasutama... Kris, ma kuulen su mõtteid!"

"Mida ma valesti mõtlesin?" laiutas Kris naerdes käsi. "Kõik on jumala normaalne. Tere tulemast korralike täiskasvanute igavasse maailma! Meie pätiajad on otsa saanud."

"Igavuse tundmiseks pole kuigi palju aega," lausus Rotipoiss ohates. "Peangi edasi liikuma. Kohustused karjuvad. Või noh, Inglisilm karjub, kui ma oma kohustused täitmata jätan."

Krisil oli Rotipoisist kahju. Ta teadis suurepäraselt, mis tunne oli oma naise käest sõimata saada. "Viin su kuskile ära?" pakkus ta.

"Pole vaja... " lõi Rotipoiss käega ning jäi autot vahtima. "Kus Max on? Miks sa tema autoga sõidad?"

Rotipoisi käitumine tegi Krisile nalja. "Alles nüüd märkasid?" küsis ta. "Max on tagasi haiglas."

"See on vist pikem jutt," mõistis Rotipoiss ning istus autosse. "Ole hea ja vii mind koju. Ma lubasin täna koristada, sest Inglisilm on ilma puhkepäevadeta kaks nädalat järjest tööl olnud. Ta tõesti ei jaksa kodus enam midagi peale magamise teha."

"Hea meelega tuleksin sulle appi, aga Lily saaks väga vihaseks," kahetses Kris süütevõtit pöörates. "Ta on praegu topelt emotsionaalne. Enda ja beebi eest."

"Ei tunne sulle kaasa. Naudi oma töö vilju," parastas Rotipoiss. "Jutusta nüüd, mis Maxi ja Päikesetõusuga juhtus."

Kris hakkas rääkima, kuid tema mõtted juurdlesid samal ajal selle üle, kuidas Angie't krüptist välja päästa. Oli, mis oli, aga kõigest hoolimata jäi Angie tema emaks. Teda ei tohtinud kiriku varemete alla surema jätta.