199. Deemoneid täis öö

"Ma sain Emma käest teada, et üks vaim läks koos Maxiga lossist minema ja teine Juliaga," alustas Kris jutustamist. "Mul õnnestus Päikesetõusu käest välja uurida, et Max peitis ennast majas, kus ta oli kunagi elanud koos oma esimese eksnaisega. Tead, see koht on tõesti karuperse padrikus. Kui sinna ära surra, ei leia sind keegi enam üles. Sõitsin kohale, keset ööd, sest ma tundsin, et midagi on väga korrast ära, kui kummitused niimoodi ringi rändama hakkasid. Äkki mõjus peegli katki kukkumine, sest Julia ütles, et..."

"Räägi asjast," segas Lily vahele. "Mis Päikesetõusuga juhtus?"

"Enne ma pean jutustama, mis Maxiga juhtus, sest see kõik viis Päikesetõusu... Sa vist ei taha teada, mis Maxiga toimus?"

Lily pööritas dramaatiliselt silmi ja vastas: "No räägi lõpuni, kui juba alustasid."

"Ta oli seestunud," ütles Kris. "Tema esimene eksnaine ja see poomisnööriga lossivaim olid Maxi keha üle võtnud. Teda taheti sõna otseses mõttes seestpoolt tükkideks rebida. Hea, et sa elus oled, muidu oleksid sina ka selles osalenud." Lily poolt heidetud tappev pilk ei hirmutanud Krisi. Ta sulges silmad ja vaimusilma ees kangastusid taas mälupildid kõigest, mida Kris taskulambi hämaras valgusvihus näinud oli. Max põlvili tolmusel köögipõrandal, tagumas pead vastu seina, millelt kooruv krohv oli kaetud vereplekkidega. Punane veri rohelisel värvil,  just nagu lilled. Maxi hullumeelsed karjed ja verised sõrmed. Küüned olid meeltesegadushoogude ajal seina kratsides maha tulnud. Peahaavast boolava vere nired mööda nägu alla voolamas, silmade klaasistunud pilk... Kris neelatas, hingas sügavalt sisse ja välja ning koondas pilgu aknast paistvale valgusfoorile. Punane, kollane, roheline, minek! 

"Julia oli seal ja luges loitsu, kuid see ei mõjunud. Me jõudsime koos Päikesetõusuga kohale täpselt sellel hetkel, kui Max oli Juliale kallale minemas. Ta polnud tema ise. Ta ei teadnud, mida tegi. Ta oli täpselt selline nagu..."

Kui Max teada sai, et naine, kellega ta koos oli elanud, ootas teise mehe last, läks ta Krisi juurde, jõi ennast maani täis, rääkis kõik hingelt ära ning läks kätte maksma. Olles asjatult teda takistada püüdnud, lasi Kris lõpuks vennal minema joosta, sest surematu vastu poleks aidanud miski. Ei põletamine ega füüsiline jõud, millest sellel hetkel puudu jäi, sest hullumeelsena oli Max palju tugevam kui Kris, hoolimata kasinatest kehamõõtmetest. Ta lootis, et Maxi lubadused olid ainult sõnad ning ta ei kavatsenud neid täide viia. Hiljem, kuuldes Kelly'ga juhtunust, teadis Kris, kes oli tegelik süüdlane, kuid hoidis seda saladust endas kõik need aastad, sest tundis ennast samuti asjaosalisena. Ta oleks pidanud midagi tegema, kedagi hoiatama, kas või politsei ja kiirabi kutsuma. Mitte niisama istuma ja kõige paremat lootma jääma.

"Nagu täiesti aru kaotanu," lõpetas Kris lause ning jätkas öistest sündmustest jutustamist: "Me läksime koos Päikesetõusuga Juliale appi. Max sonis, ründas meid kööginoaga, pidas meid deemoniteks ja ma pidin teda päris tõsiselt kõrvetama, et ta natukenegi maha rahuneks. Muide ta naudib endiselt valu, ka surelikuna."

Lily kortsutas kulmu ja küsis: "Max on nüüd surelik?"

"Jah, ta ju suri päriselt viimase etenduse ajal. Teda elustati," vastas Kris. "Igatahes hakkas Julia uuesti loitsu lugema ja siis olid nad äkitselt kõik korraga seal. Saad aru, ma ei näinud neid, aga kuulsin mõtteid. Deemonite mõtteid. Vaime oli palju rohkem, kui pidanuks olema. Just nagu oleks üle tee asuvale surnuaiale linnaluba antud. Nad mahtusid vaevu kööki ära. Ja siis..." Kris ei suutnud rohkem rääkida, sest kramp nööris kõri kinni. Ta tahtis üheaegselt nutta, naerda ja oksendada. 

"Rahu, sa võid hiljem edasi rääkida," lohutas Lily. "Me oleme kohe kohal."

"Ta tõmbas nad endasse," sosistas Kris. "Päikesetõus tõmbas nad kõik enda sisse ja plahvatas." Kris ajas sõnade ilmestamiseks käed laiali. "Pauh! Mitte midagi ei jäänud alles. Ta lihtsalt haihtus miljardiks imepisikeseks osaks. Aatomiteks või tähetolmuks, ma ei tea. Ma pole kunagi koolis käinud."

"Appi!" sosistas Lily ja unustas korraks bussi juhtimise. Kris haaras roolist ning pööras selle tagasi otseks viimasel hetkel enne vastassuuna vööndisse kaldumist. Mööduva veoauto juht andis pahaselt signaali. 

"Aga Max?" küsis Lily, justkui polekski märganud, mis just äsja juhtus. "Kas ta muutus tagasi iseendaks?" 

"Ma ei tea," vastas Kris. "Ta minestas, ma kutsusin kiirabi ning Max viidi koos Juliaga minema. Ma võtsin loomad ja tulin tagasi koju. Maxi auto jäigi sinna.

Lily ja parkis bussi lasteaia ette ning ütles: "Mine too Ella ära. Ma ei suuda praegu. Kuidagi imelik on olla."

"Sa tegid hetk tagasi peaaegu avarii," vastas Kris ja läks välja, enne kui Lily midagi öelda jõudis. 

Seestunud surelik Max ja tolmuks plahvatanud Päikesetõus. Mis järgmiseks? Veeuputust tekitav Kris? Lily tundis, kuidas tema kõht üleni krampi tõmbus. Ettevaatlikult masseerides sosistas ta pisikesele elualgele rahustavaid sõnu ning püüdis ise samuti rahuneda. Kaks päeva veel esimese arstikülastuseni. Siis pidi selguma, kas Ella väikese normaalse vennaga on ikka kõik nii, nagu peab. 

Lossikummitused olid tolmuks hajunud koos Päikesetõusuga ning edaspidi tuli beebi kohta infot hankida täiesti tavalistest allikatest. Nii harjumatu oli olla normaalne. Isegi liblikateks moonduda ei saanud, sest beebi poleks ilma ema kehata ellu jäänud. 

Lily otsustas, et läheb haiglasse Maxi vaatama, isegi kui Julia talle needuse peale paneb. Ta ei tahtnud olla ainus normaalne eksinute keskel ja soovis näha veel üht sama saatuse ohvrit.