198. Nagu oleks kogu öö zombidega võidelnud

Lily oli jõudnud Krisi oodates Ella lasteaeda viia, kasutades selle jaoks ühistransporti, sest kallis tulevane abikaasa oli minema läinud pere ainsa liiklusvahendiga. Lisaks jõudis Lily vihastada, mitu peatäit nutta, rahuneda, hakata asju kokku pakkima, plaanides mehe pikalt saata, asjad uuesti lahti pakkida ja teha umbes sadakond vastamata kõnet. Rasedus oli emotsionaalselt äärmiselt põnev periood.

Kui lilleline buss lõpuks koduhoovi tagasi veeres, jooksis Lily lossitrepist alla, tahtes Krisi korralikult sõimata keset ööd ilma ettehoiatamata ärakadumise eest, kuid ta ei suutnud seda teha, kui nägi Krisi kohutavat välimust. Tema riided olid verised ja räbaldunud, juuksed salkus, nägu kahvatu ja silmis peegeldumas ehe õudus. Kui Kris Lily ümbert kinni haaras, oli tunda, kuidas ta üleni värises. 

"Mis juhtus?" küsis Lily. "Kus sa olid?

"Kallis, palun ära pahanda," sosistas Kris. "Ära pahanda... Ma pidin minema, sest Max oli teist korda suremas. Jäi ellu. Päikesetõus ei jäänud."

"Oota, mida sa just ütlesid? Päikesetõus on surnud?"

"Teda pole enam," sõnas Kris ning lasi Lily'st lahti. "Aga meil on nüüd kass ja koer."

"Maxi kass?," küsis Lily. "Kus ta siis ise on?"

"Tagasi haiglas," vastas Kris. "Koos Juliaga."

"Julia oli ka seal?"

Kris noogutas. "Jah. Muide, Julia on Emma. Teismeline Emma, mitte väike Ella."

See jutt käis Lily jaoks juba üle mõistuse. "Oota, mis mõttes?" küsis ta, kaheldes Krisi terves mõistuses veel rohkem kui tavaliselt.

"Samas mõttes nagu sina oled Inglisilm," vastas Kris. "See maailmade ja teisikute värk, noh."

"Aga Emma ja Julia pole isegi sarnased!"

"Kui Julia näo meigist puhtaks peseks ja juukseid enam mustaks ei värviks, siis oleks ta Emma," jäi Kris endale kindlaks. "Päikesetõus ütles ka, et see on nii."

Lily tundis, kuidas info üleküllus tal pea ringi käima ajas ning vajus trepile istuma.

"Kas Ella on toas?" küsis Kris.

"Lasteaias," vastas Lily, vaatas käekella ja lisas: "Varsti on vaja järgi minna."

"Ma lähen ise," ütles Kris. "Kohe, kui olen pesnud ja riided vahetanud. Muidu nad ei julgeks last mulle anda."

"Sa näed välja, nagu oleksid kogu öö zombidega võidelnud," sõnas Lily.

"Põhimõtteliselt nii oligi," vastas Kris, suudles oma kihlatut temast trepil möödudes ning läks lossi enda välimust korrastama.

Lily istus endiselt väljas ning korrastas peas olevaid mõtteid. 

Päikesetõusu polnud enam. Tundes sügavat kurbust, meenutas Lily tema lahket olekut ja tarku nõuandeid. See mees oli nagu hea isa, alati olemas, kui tema abi vajati. Tema lahkumisest oli tõesti väga kahju. Mis Päikesetõusuga ometi juhtuda võis? 

Bussist kostuv vali näugumine ja haukumine tuletasid meelde, et loomad oli vaja lossi viia. Lily tõusis püsti, ohkas sügavalt ja hakkas tegutsema.

Isegi puhtaks pestuna ei näinud Kris kuigi palju parem välja. Öised läbielamised ja magamatus peegeldusid kõnekalt tema näost. Punased silmavalged ja tumedad silmaalused andsid Krisile elava surnu välimuse.

"Äkki ma lähen ikka ise," ütles Lily. "Sa peaksid praegu magama, mitte linnas ringi sõitma."

"Ei!" hüüdis Kris ja lisas vaiksemalt: "Ma ei taha üksi jääda. Mitte praegu. Mine ise rooli taha, aga ma tulen kaasa."

"Olgu," nõustus Lily. "Maga siis vähemalt bussis."

"Nii kaugel see lasteaed ka ei asu," pobises Kris kõrvaistmele istuma ronides. Ta vajus vastu seljatuge nagu suur kaltsunukk ja hõõrus valutavaid silmi. Kas talle ainult tundus või olid päriselt kõigil nägemisulatusse jäävatel objektidel vikerkaarevärvilised piirjooned?

Lily alustas sõitu ja Kris hakkas rääkima öösel juhtunud sündmustest.