196. Mineviku ja oleviku deemonid
Max käis selles majas viimati umbes kakskümmend aastat tagasi. Kõiki pindu katva kõntsakihi järgi otsustades polnud siin vahepeal elanud kedagi peale rottide ja hiirte.
Samas majas alustas Max oma esimese elukaaslasega ilusat kooselu, täis õnne ja armastust, mida ei jätkunud kuigi kauaks. Maailma pea peale pööramine polnud juhtunut olematuks muutnud. Maja püsis endiselt sama koha peal ja surnuaed samuti.
Tema nimi oli Kelly. Tal polnud vanemaid ega teisi sugulasi. Ta oli lastekodulaps, just nagu kõik eksinud, aga Kelly polnud eksinu. See asjaolu häiris Sidi väga. Tema meelest pidid eksinud jääma puhtaverelisteks, pärandades oma võimeid edasi põlvest põlve ja saades iga korraga üha tugevamaks. Niimoodi oleks pidanud aja jooksul välja kujunema üliinimeste rass, mis koosnes kõikvõimsatest eksinutest. Paraku näitas reaalsus, et täpselt nii, nagu kahel tavalisel vanemal võis sündida väga eriline laps, tulid mõnikord ka eksinutel täiesti tavalised järglased. Kõlbmatud, praagid, ebaõnnestunud eksemplarid.
Neid sõnu oli Sid kasutanu enda maailmavaatest paatoslikult rääkides, kõrgudes keset elutuba nagu valge pühakuju. Ta jagas Maxile ja Krisile, kes olid siis alles tatise ninaga jõmpsikad, tähtsaid õpetusi eksinuks olemise kohta. Vahepeale mahtus kirjatarkus ja elementaarne arvutamisoskus. Koolis polnud nad kunagi käinud. Vajalikud paberid eluga edasi minemiseks hankis Sid hämarate tutvuste teel. Kuna pidevalt ringi rännates läks tarvis autojuhtimisoskust, et vajaduse korral kellegi sõiduk ärandada ja kiiresti põgeneda, õpetas Sid sellegi poistele ise selgeks. Juhiload tulid sealt, kuskohast muudki dokumendid. Krisi puhul jäi see õpetus üsna puudulikuks, aga seal ta oli - juhtis soomukit ja bussi ning kõik jäid ellu. Võib - olla aitasid teda lillemaalingud, mis teisi autojuhte juba aegsasti hoiatasid.
Olles Sidi ja Angie koostöös valminud, kukkus Kris üllatavalt hästi välja. Liiga hästi, sest Lily poleks kindlasti hakanud Maxi kehvema eksemplari vastu vahetama...
Tulles tagasi uitama läinud mõtte juurde - Max otsustas juba lapsena mässama hakata. Õppides Sidi karmi käe all publiku ees esinemist ja igasuguste trikkide perfektset sooritamist, otsis ta salaja kontakti tavaliste lastega. Max tahtis aru saada, kas nad olid tõepoolest ebaõnnestunud ja nõrgad, nagu Sid rääkis. Sugugi mitte. Nii mõnelgi tavalistest jagus piisavalt jõudu Maxi põhjalikuks läbiklobimiseks. Imelikke ja edevaid ei sallitud. Kelleks see lühikest kasvu ja kontkõhn poisinaga ennast õige pidas? Mingiks staariks või? Kere peale anda sellisele friigile! Kui nad oleksid ainult aimanud, kellele nad jõhkral kombel haiget tehes õpetust anda üritasid... Max nautis naerdes iga hoopi ja andis peksjatele oma käitumisega üha hoogu juurde, kuni nad viimaks väsisid ja alla andsid. See oli ilus ja naudinguterohke aeg.
Kelly oli kõige tavalisem ja tähelepandamatum hall hiireke. Ta imetles Maxi samamoodi nagu Julia, ahhetades iga kaarditriki peale ja vaadates teda nagu jumala maapealset kehastust. Kelly saatis oma iidolit igal sammul ning oli valmis tema nimel ükskõik milleks.
Ja siis saabus see patsiga moosekant, kellest sai Kelly jaoks uus ebajumal. Ta leidis üha rohkem põhjusi linna minekuks, lootes uuesti oma silmarõõmuga kohtuda. Max vajus kiiresti unustusse. Nad elasid endiselt koos, sellesama laguneva katuse all, mille parandamiseni Max kunagi ei jõudnud. Mustkunstniku valged siidkindad polnud mõeldud katusele ronimise jaoks. Kuigi Kelly süda kuulus teisele mehele, püüdis Max ikka veel hoida alles mälestust sellest, mis neil maale kolides oli olnud. Puhuda lõkkele ammu tuhaks hääbunud leeki.
Lapseuudis tuli nagu välk selgest taevast. Max kahtles, aga lootis siiski, et Kelly kõhus kasvama hakanud pisike inimene oli tema oma, mitte tänavamuusiku järeltulija. Püüdis uskuda, et kõik saab korda ja elu nihkub tagasi normaalsuse rööbastesse. Et neist saavad head hoolitsevad lapsevanemad, keda Maxil ja Kelly'l kunagi polnud.
Ühel õhtul tunnistas Kelly üles kogu tõe. Rääkis linnas aset leidnud salajastest kohtumistest, mille toimumist Max juba ammu oli kahtlustanud. Sellest, et peagi sündima lapse tegelik isa võttis kohe, kui Kelly rasedusest kuulis, kitarri selga ja kadus unustusse. Läks ja laulis...
Max läks samuti. Muresid uputama, kasutades kõiki kättesaadavaid legaalseid ja illegaalseid vahendeid.
Sellest, mis edasi juhtus, jäid alles väga ähmased ja katkendlikud mälestused. Kõik need aastad oli Max eitanud oma süüd. Ta ise jäi samuti uskuma valet, et Kelly ja tema sündimata lapse mõrvas Sid koos Angiega. Nad rõõmustasid ju nii väga, kui kuulsid seda kohutavat uudist. Kellegi surma üle rõõmu tundmine oli peaaegu sama suur kuritegu, kui veretöö korda saatmine.
Polnuks Päikesetõus Maxi mälu värskendanud, uskunuks ta siiani valet, mille aju oli valmis ehitanud viimaseid terve mõistuse jäänuseid kokku riisudes.
"Karistus... Sa väärid karmi karistust," sosistas võõra kõlaga naisehääl Maxi peas.
"Kes sa oled?" küsis Max valjusti. Üksi olles polnud mingit vahet - ta võis iseendaga rääkida ja vabalt hulluks minna, ilma et see kedagi seganud oleks.
"Mis sa ise arvad?" aasis kehatu olend tema peas. "Kas sa ei tunne mind ära?"
"Kelly?" pakkus Max, tundes kananahka ihule tõusmas. Üks kange naps oleks hädasti ära kulunud. Võib-olla isegi rohkem kui üks.
"Vale vastus!" hüüdis hääl ja hakkas kiledalt kõkutama. "Sada piitsahoopi! Või meeldiks kaela ümber seotud köis sulle rohkem? Ma võin su üleni kinni siduda, tükkideks lõigata, lõhki rebida..."
"Sina," sosistas Max. Kes muu sai olla köiest ja sidumismängudest nii väga vaimustunud kui see rahutu naishing, kes lossis elades iga päev teda kummitas. "Ma ei tea isegi su nime."
"Elisabeth," vastas hääl. "Kuninglik nimi kuningasoost naisterahvale, kuid erinevalt nimekaimudest, ei koheldud mind kuigi suursuguselt."
"Ma tean, mida ta sinuga tegi. Julia rääkis mulle. Sa käitusid õigesti, kui selle tüübi ahju lükkasid," ütles Max. "Kas sa palun jätaksid mind nüüd rahule?"
"Ma tean, mida sa tegid," jätkas Elisabeth, nagu polekski Maxi viisakat palvet kuulnud. "Sa väärid karistust. Sellist, nagu mina sulle pakun, polegi sa veel tunda saanud."
Pakkumine tundus ahvatlevana, aga kahjuks pidi Max sellest loobuma. "Ma pole enam surematu," ütles ta. "Ma ei saa endale enam selliseid mänge lubada nagu varem."
"Ainus õiglane karistus mõrva eest on surm," sosistas Elisabeth kahe kõrva ääres korraga. "Mina sain oma karistuse kätte. Nüüd on sinu kord."
"Mine perse!" hüüdis Max tõsiselt vihastades. Kui viisakusest kasu polnud, tuli proovida karmimaid võtteid. Surra ta küll ei tahtnud. Mitte praegu, olles ainult kaks päeva tagasi teispoolsuse väravas ära käinud.
"Sa oled kõigest vaim," ütles Max, kui oli ennast natuke kogunud. Hirmu ei tohtinud välja näidata. Kummitus oleks sellest ainult jõudu juurde saanud. "Sa ei saa mulle midagi teha."
"Ära ole nii kindel," vastas Elisabeth ning jäi järsku vait. Max ootas umbes minutijagu ning lasi ennast lõdvaks. Lõpuks ometi rahu ja vaikus! Ta puhus laualt minema paksu tolmukorra, läkastas üles kerkinud hallis pilves ja üritas seejärel telefoni sinakas kumas aru saada, mis kompsu Päikesetõus talle kaasa oli pannud. Elekter lülitati sellest majast ammu välja ning küünlaid ja tikke keset kõntsa ja pimedust taga otsima hakata polnud mingit mõtet.
Akupank ja Maxi riided. Millisel viisil haiglas kaduma läinud rõivad temani jõudsid, jäi sama arusaamatuks kui see, kuidas Päikesetõusul, kellel kunagi raha polnud, leidus alati midagi söögikõlbulikku, isegi kui selleks olid ainult juurikad ja puuviljad.
Koti põhjast leidis Max karbi võileibadega. Nii tore, ta oligi nälga suremas. Kuigi seda oli natuke imelik tunnistada, hoolitses Päikesetõus Maxi eest paremini kui Julia. Viimase puhul oli söögivalmistamise oskus miski, mida polnud ega tulnud. Isegi muna praadimine käis neiul üle jõu. Olles üles kasvanud kodus, kus ema alati toidu lauale pani ja selle kätte saamiseks tuli ainult oma vagunist välja päevavalguse kätte astuda ning vanematekoju jalutada, puudusid Julial igasugused elementaarsed oskused iseseisvaks eluks.
Sellegi poolest tundis Max temast puudust. Julia läheduses viibides polnud kummitus nii ülbe ega karjunud kellelegi kõrva. Julia jumaldas Maxi, hoolimata teda edevusest, pidevast vingumisest ja üleolevast suhtumisest. Ta nägi inimest, kes peitus karmi maski taga. Ebakindlat ja hirmunud Maxi, kes kartis surnuid, reetmist ja ämblikke. Lossis jagus neid viimaseid rohkelt ning Julia viis need jubedad putukad õue, kuskohast nad peagi tagasi tulid, soojust otsima....
See hull tüdruk oli Maxile hinge pugenud ning jäi sinna koos oma rumaluse, lapselikkuse ja müstilise iluga.
"Ma saan ise hakkama!" sosistas Max ja surus käed rusikasse. Surelikkuse kaotamine mõjus egole niigi hävitavalt. Mis mees ta oli, kui enda isiklike deemonitega hakkama ei saanud?
Väga sügaval sisemuses lootis Max, et Julia ta enne üles leiab, kui deemon oma lubaduse täide viib.
Kommentaarid
Postita kommentaar