195. Seitse aastat õnnetust

 "Mis mõttes läks ära?" Julia oli nii vihane, et ta oleks peaaegu Päikesetõusule kallale läinud, aga koera ähvardav urin hoidis teda tagasi. 

"Max tahab natuke aega omaette olla," üritas Päikesetõus rahulikult seletada. "Ma tulin tegelikult vaatama, kas kassiga on kõik korras, Max palus..."

"Kuhu ta läks?," küsis Julia, andmata Päikesetõusule võimalust rääkimiseks. "Kuhu? Ütle!"

Päikesetõus laiutas nõutult käsi. "Ma ei saa öelda, sest muidu oled sa kohe seal."

"Muidugi olen, sest alles kaks päeva tagasi oli Max surnud," vastas Julia. "Ma ei saa lasta tal sellisena üksi jääda. Ta vajab abi."

"Mitte sinu abi..." lausus Päikesetõus vaikselt.

"Ma ei tapnud teda meelega!" hüüdis Julia. Tema häälest oli kuulda hüsteeria noote. "See pidi olema kõigest etendus. Ta pidi olema surematu!"

"Jah, ma tean," vastas Päikesetõus ja võttis vastupuikleva kassi endale sülle. Loomal oli turvalisem mõneks ajaks tema juurde jääda.

"Sa ei tohi nii teha!" kriiskas Julia ning virutas esimese ettejuhtuva asja seinal rippuvasse peeglisse. Ese, mis Julia käeulatusse sattus, oli paks raamat, mille ta kirikust kaasa oli toonud. Peeglit seinal hoidnud konks tuli lahti ja peegel kukkus maha. Klaas kattus mõrade ämblikuvõrguga. 

"Seitse aastat õnnetut armastust," sosistas Julia näost kaameks tõmbudes. "Ma pean killud musta riide sisse panema!" Tüdruk jooksis tuppa sobiva värviga kangast otsima. 

"Seitse aastat kulub õnnetul Maxil selle peegli kinni maksmiseks," sõnas Päikesetõus endamisi. Tal oli südamest kahju, et tema ainus sõber sellise naise ohvriks langes.

Tundus, et lossis polnud enam midagi teha. Päikesetõus oli oma sõnumi edastanud ja kassi endaga kaasa võtnud. Julia üksijätmine tekitas muret, aga ta polnud lapsehoidja või hooldaja ega vastutanud selle segase tüdruku tegude eest. 

Õue minnes nägi Päikesetõus Krisi koos oma perega bussist välja tulemas. 

"Kas sa Maxi kohta tead midagi?" oli Krisi esimene küsimus. "Ma sain haiglast telefonikõne, et ta on kadunud."

"Tean," vastas Päikesetõus. "Ta palus sulle edasi öelda, et tuleb kindlasti sinu ja Lily pulma ning nimetas sind südantsoojendava hellitusnimega. Ära muretse, ma hoian tal silma peal. Ja tema kassil samuti. Aga selle tüdruku jätan ma küll teie hooleks."

Kris ja Lily vahetasid pilke. "Kas ma tohin korraks vaatama minna?" küsis Kris. "Tal on suitsiidikalduvused."

"Nojah siis," andis Lily väga vastumeelselt minekuloa ning läks koos Ellaga oma lossipoolde, tõmmates ukse selja tagant valju pauguga kinni.

Päikesetõus ainult vangutas omaette pead ja kõndis minema, kass süles ning koer puusa kõrval jalutamas. Peavarju pärast muret polnud. Ta oli varemgi Maxi autos ööbinud. Ebamugav, aga häda korral talutav. Peaaegu nagu telgis magamine. 

"Hinged tulevad läbi portaali ning toovad endaga kaasa halba energiat," seletas Julia maas põlvitades ja peeglikilde hoolikalt musta räti sisse korjates, kandes käes lumivalgeid siidkindaid. "Kilde korjates pead kokku koguma kõik need tükid, millel on su peegeldus, aga sa ei tohi samal ajal peeglisse vaadata." 

Kris püüdis mõistatada, mismoodi on võimalik korjata enda peegeldusega kilde, samal ajal peeglisse vaatamata. Ta ei jõudnudki vastust välja mõelda, sest üks klaasikild lõikas Julia sõrme. Valgele kindale tekkis punane plekk, mis muutus iga hetkega üha suuremaks.

"Need kindad on Maxi omad. Ta saab mu peale väga pahaseks," ütles Julia nutuselt. 

Maxi arvamus oli teisejärguline probleem, sest haavast voolas üsna palju verd. "Kas sul siin kusagil plaastrit on?" küsis Kris.

Julia raputas pead. Kris aitas tüdruku põrandalt püsti ning kutsus ta endaga kaasa, seletades samal ajal: "Meil on plaastreid. Sest meil on laps. Tal kulub neid palju."

Julia jäi välisukse juurde kõhklevalt seisma. "Oled sa kindel, et Lily sulle uusi vaikimisnädalaid ei korralda, kui ma teie juurde tulen?"

"Võib-olla korraldab, aga tal pole minust nagunii enam pääsu," vastas Kris sunnitult naeratades. "Pulmakuupäev on paika pandud." Naeratus kustus äkki, nagu oleks lambipirn kustunud ning ta lisas: "Päikesetõus andis ülesande sul silma peal hoida. Ma lihtsalt täidan tema käsku."

"Minul silma peal hoida?" imestas Julia. "Ma olen täisealine ega vaja enam vanemlikku järelvalvet."

"Nimeta seda siis sõprade toeks," püüdis Kris öeldut kuidagi heastada. "Sul pole sõpru, ega ju?"

"Ei ole tõesti," tunnistas Julia. "Kuidas sa seda teadsid?"

"Tule, enne kui verest tühjaks voolad," ütles Kris tüdrukut kättpidi endaga kaasa kiskudes. Tal polnud vähimatki soovi reeta Juliale oma mõtetelugemisoskust. Niimoodi, avatud teadvusega, oli Juliat päris põnev jälgida.  Nõianeiu meenutas Krisile natuke teda ennast noorena ja veel rohkem teismelist Emmat. Mingi ähmane mõtteidu Krisi alateadvuses oli juured alla võtnud ning kasvas üha edasi. See mõte oli seotud Julia ja Emmaga.

"Tädi! Issi ütles, et sa oled nõid! Palun nõiu midagi!" hüüdis Ella rõõmsalt, kui Kris koos Juliaga kööki astus. Lily tahtis juba midagi ütlema hakata, aga Kris jõudis ette: "Tal on plaastrit vaja. Päikesetõus käskis meil tema eest hoolitseda."

Lily avas seinakapi, võttis sealt karbi esmaabitarvetega ja pani demonstratiivselt keset lauda. "Teenindage ennast ise," ütles ta ning kõndis köögist välja. Vihkamine, mis temast õhkus, riivas Juliat külma hingusena. 

"Tädil on sõrm katki. Ta ei saa praegu nõiduda," üles Kris ning tormas Lily´le järgi. Julia ja Ella jäid kööki kahekesi.

"Aga mina oskan lennata, nähtamatuks muutuda, tuld süüdata ja mõtteid lugeda!" kuulutas Ella, samal ajal kui Julia rohukarbis soris. "Issi oskab ka tuld süüdata ja mõtteid lugeda, aga minu väike vend on veel emme kõhus ja ei oska midagi. See kummitusetädi, kes issit kiusas, tema läks onu Maxiga kaasa."

Viimast lauset kuuldes peatus Julia käsi keset plaastritega askeldamist. "Mis mõttes läks kaasa?" küsis ta.

"Noh, ta läks sinna, kus onu Max praegu on," vastas Ella aeglaselt sõnu välja hääldades, nagu räägiks väga rumala inimesega. Täiskasvanutega rääkimine oli nii keeruline, sest nad ei saanud millestki aru. 

"Olgu..." sõnas Julia. "Aitäh sulle info eest. Ma pean nüüd minema. Ütle emmele, et ma ei tule rohkem teid tülitama. Ta rääkigu su issiga ikka edasi, sest muidu muutub issi väga kurvaks ja siis on kõigil paha tuju."

"Kas ma tohin mõnikord sulle külla tulla?" hüüdis Ella, enne kui Julia silmist kaduda jõudis. 

"Küsi emme käest," vastas Julia ning läks pooljoostes tagasi oma lossipoolde. Tal oli tarvis rääkida allesjäänud kummitusega. Ainult tema võis teada, kuhu ta kaaslane läks."